Seda postitust ajendas mind kirjutama see, et käisin nädalavahetusel kinos Tarantino uut filmi “The Hateful Eight” ehk “Vihane kaheksa” vaatamas (LINK). Ja kui ma mingis eelmises postutuses seriaalide kohta mainisin, et mulle ei meeldi ilased seriaalid, siis olgem ausad, see käib ka filmide kohta. See ei tähenda, et ma nutufilmi ei vaata. Vaatan ikka, aga mitte armastus-nutufilmi, a la “One day” (LINK), mida ma mingil haigel põhjusel siiski kunagi kinos vaatasin. Kohutavaim kinoelamus ever! Miks? Sest ma nutsin endale 10-päeva-tsüklis joodiku näo mingi poole tunniga ette. Pea valutas ka pärast seda nagu oleks 3 pudelit veini eelmine õhtu aja peale ära joonud ja võistluse kinni pand.

Ma tegelt nutan ikka filmide lõpus pidevalt, kui midagi südamlikku on. Filmi “The Walk” (LINK) lõpus poetasin salaja varrukasse pisara või näiteks “Interstellari” (LINK) puhul ma ei saanudki salaja nutta, sest ma ei oleks kuidagi seda ulgumist ära petnud lausega “Mul läks puru silma”. Nii et tegelt on mul süda sees, aga see süda ikka nõuab filmilt mingit kiiksu. Midagi ägedat. Midagi šeffi.

Minu jaoks võiks Tarantino “The Hateful Eight” olla vabalt šefi filmi sünonüüm. Dialoogides on metsik pinge, huumor on nii paigas kui olla saab, tsenaarium on omamoodi ja väga kift, film üleüldse väga põnev ja näitlejad, keda Tarantino filmist filmi kasutab, on omaette tippklass.  Minge vaatama! Tarantino on geenius! Selles, et ta geenius on, sain ma tegelikult aru tema eelmisest filmist “Django Unchained” (LINK). (Pilt päises). Vot see oli armastusfilm! Kuigi ma tavaliselt ei saa aru, milleks vaadata mingit filmi mitu korda, siis seda olen ma 3 korda näinud. Kui ma peaks ütlema ainult ÜHE oma lemmikfilmi, siis see on “Django Unchained”. Selles filmis on olemas KÕIK, mida ma ühelt filmilt ootaks.

Vaatan, et viimase aastaga olen ma Coca-Cola plazast ostnud 60 piletit. Okei, sinna lähevad kõik laste multikad sisse jne, aga olen ikkagi suht sarikülastaja. Lisaks vahel ka Solaris ja Imax, aga neid ma võimalusel väldin. Eelmisel aastal vaadatud filmidest meeldisid mulle vist enim “Whiplash” (LINK),  “Everest” (LINK), “The Gift” (LINK). Ägedad olid veel “Kingsman: The Secret Service” (LINK), “Spy” (LINK), “The Martian” (LINK). 2014 oli väga lahe näiteks “Gone Girl” (LINK) ja The “Wild” (LINK). Suurim pettumus oli ehk “Birdman or (The Unexpected Virtue of Ignorance)” (LINK). Selle filmi mõte jäi minu jaks täiesti arusaamatuks. Ja ka teostus ei jõudnud minuni. Samuti oli kohutav pettumus “The Grand Budapest Hotel” (LINK).

Tegelikult olen ma väga põnevil, sest homme lähen ma vaatama Leoooooooooood!!! Ehk siis “The Revenant” (LINK). Ja viimati ma nägingi teda vist selles Tarantino Django-filmis. Leonardo näitlejana on lihtsalt super ja tema filmivalikud samuti! Kuigi ma kardan, et see aasta napsab temalt Oscari “The Danish Girl” (LINK) peategelane Eddie Redmayne (kuigi praegu vaatan, et filmil on Imdb-s vaid 6,7 punkti, imelik).  Pole seda viimast filmi näinud ja ilmselt ei vaata ka, ei huvita mind ei transvestiidi- ega geiteemad (“Carol”). Ei praeguses ajastus ega ka minevikus. Mitte et mul oleks nende vastu midagi, aga see teema jätab mind täiesti ükskõikseks. Homsest filmist ootan ikka palju!

Mis olid teie lemmikfilmid viimastel aastatel ja suuremad pettumused? Äkki oskate veel midagi head soovitada? Kuigi ma kardan, et mul KÕIK nähtud-tehtud 🙂