Puhkus nägi meil ette ka Disneylandi. Plaan oli, et hommikul vara sõidame autoga (Vincent rooli taga) Belgiast Pariisi Disneylandi poole ja ennelõunat oleme kohal. Möllame nagu jaksame ja õhtul ööbime seal lähedal hotellis, mille olin juba kuid tagasi bookinud. Järgmine päev pidime tagasi sõitma läbi Prantsusmaa šampanjalinna Reimsi. Enne reisi kaalusin pikalt, kas minna üldse Disneylandi või mitte. Rongipiletid olid mõttetult kallid (nii ca 100 EUR üks ots üks inimene), autoga aga 4 tunnine sõit. Lisaks olin kuulnud “ähvardusi” inimestelt, kes on seal käinud, stiilis: “ÜHE päevaga ei jõua seal mitte midagi teha”, “Seal on metsikult rahvast ja ooteaeg ühele atraktsioonile min. ÜKS TUND”, “Pead ostma sealt lapsele mõttetut ja kallist nänni, sest KÕIGILE teistele ostetakse”. Minu reaalsus osutus aga hoopis millekski teiseks.

Jõudsime kenasti kohale kell 11. Ilm oli super ja lubas 18-20 kraadi. Tuleb välja, et strateegiliselt kõige mõttekam ongi Disneylandi külastada madalhooajal, sest siis on ikka kõvasti (!!!) vähem rahvast, ja kui veel veab, et ilm on soe, siis oled saanud jackpoti. Nii meil läkski. Karusellide järjekorrad olid kella 11-13 ajal 5-20 min. ja pärast seda ca 20 min. ja õhtul mingi 30-40 min. Kõige suurem järjekord, mida ma nägin, oli 50 min. Räägitakse, et suvel tippajal on järts 1-2 tundi!!! Vot siis tõesti ilmselt ei jõua parki läbi käia, kui passid sellise aja ootejärjekorras. Kujutasin Disneylandi ette mingi LINNANA, tegelikult on see siiski park 🙂 Minu kujutlustes oli see meeletu suur maailm, kus põhimõtteliselt ühest otsast teise minema peab autoga 😀 Tegelikult on see siiki jala käidav. Iga nurga peal ei saada sind printsess Elsad ja Tuhkatriinud, Mikid ja Minnid. Vaid korra nägime printsessi multikast “Vaprake” ja Tuhkatriinut, kes olid muidugi väga reaalsed. Kükitasid nad muidu oma printsessipalees ja nägu kahjuks väga ei näidanud. Palee järts oli suht pikk seal me seista ei viitsinud. Käisime aga sõitmas paadiga, kus nägi erinevate tegelaste kodusid, sõitsime paadiga ka mingis erinevate riigi nukkude maailmas, sõitsime teetassidega, Aladini vaipadega, hobuste-karusselliga, autodega… Kõige ägedam minu jaoks oli Kariibimere piraatide õudne paadisõit, kus Ethel sai luukeredest šoki ja ei saanud aru: “Miks lastele selliseid “lõbustusi” üldse tehakse?”. Õuduste toast evakueeriti meid poole pealt, sest Ethel keeldus edasi minemast. Evakueerimise käigus paljastusid meile nii mõnedki saladused ja illusioonid, mida külastajatele loodi. Loomulikult ei käinud me hullude inimeste atraktsioonidel nagu ameerika mäed. Või siis näiteks “The tower of terror” – no sorry, ei kutsu eriti.

Rekka, mis meie rongi peale vajuma hakkas

Jõudsime ka teise parki. Seal on neid kaks, üks on Disnayland park ja teine Walt Disney studios. Üks asi oli seal ikka eriti lahe, läksime mingi suvaka lahtise autorongi peale, mis viis meid tiguaeglaselt edasi. Jõudsime mõelda, et mis kuradi rong see on, sõidab ka kuskil aia taga, midagi ei näe. Natukese aja pärast jõudsime mingisse võtteplatsiks ehitatud kohta – mägi, mäe peal rekka ja tünnid, nagu mingi stseen filmist. Rong jäi sinna ette seisma. Järsku hakkas möllama tehisvihm, siis tekkis igale poole tulekahju ja lõpuks voolasid kosed nii, et see rekka hakkas meie rongi peale vajuma. Korraks oli, et wtf, äkki nüüd läks tõesti midagi valesti ja see rekka kukubki meie peale. Loomulikult oli see kõik lavastatud. Lõpuks purskasid suured veejoad üle rongi nii et olime justkui üleni suure veelaviini all. Vot see oli äge. Ethelil oli karp lahti. Kõigil oli.

Meie Disneylandi külastus oli enam kui korda läinud. Kõige üllatavam oli see, et Ethel ei palunud mitte kordagi, et ta tahaks mingisse poodi sisse astuda, printsessikostüümi selga või mingit mänguasja. Pooled lapsed olid kostüümides ja Ethelil oli sellest jumala kama. Ta käitus nagu super laps, ei jonninud, oli ülimalt osavõtlik ja ei kadunud ka kordagi ära 😀 Kõndida oli muidugi palju, kuid mitte kordagi ei kuulnud ma tema suust, et ta on väsinud või kopp ees. Järjekordselt sain kinnituse, et 6 aastane ei ole enam 3 aastane. Mingi pätakaga 4 tundi autos ja siis 30 kraadises kesksuves inimhordide vahel 8 tundi trügida ja tunde järjekorras seista ma ette ei kujuta. 6-aastane on täpselt paras vanus ja meie ajastus ideaalne 🙂

Hommikusöök Prantsusmaa moodi

Meie bookitud hotell-apartment oli väga hea. Ethel sai õhtul enne magamist veel sisebasseinis möllata (mina kahjuks mitte, sest avastasin, et olid võtnud vaid päfkade trussikud kaasa :D) ja hommikune kohvikutamine ja kiire šoping Val d’Europes ja kodutee läbi Reimsi läks meil väga kenasti. Kordaläinud reis!