Viimased ööd on mul olnud väga raske magama jääda ja et sellest veel vähe – keegi naaber on hakanud öösel täiest torust mussi laskma. Kui ma veel eelmised ööd kuidagigi uinusin, siis täna oli kogu see magamine mul väga katkendlik ja pinnapealne, kuni tundsin, et appi, ma enam ei suuda seda müra taluda. Sel hetkel polnud mul kellaajast aimugi. Poolunes ei saa väga aru, kaua sa juba rähelnud oled – on see tund või 4 tundi. Vaatan siis kella. Kell on POOL VIIS HOMMIKUL ja tüübil muss põhjas.

Okei, ma eeldan, et see on tüüp… Ta mängis terve öö ühte ja seda sama lugu! Ja ei, mitte otsast lõpuni ja jälle algusest peale, vaid pani käima, nii et seinad värisesid, siis järksu poole pealt kinni, siis jälle käima, siis kinni… Tundus nagu räpilugu. Tundus, nagu tüüp õpiks laulu sõnu pähe või midagi. Tundus, nagu tal ei jää mitte midagi meelde.

Ühesõnaga ma tundsin end nagu vang kuskil väga salajases vanglas, kus mind kongi lukustatud ja üritatakse piinamismeetodil (24/7 räppiv vend kõrvalkongis) mahlast inffi välja pressida. Kuhu ma tuumarelva peitnud olen või vähemalt midagi sama mahlakat… Kuni ma lõpuks murdun. Ja ma murdusin. Kui mulle enne tundus, et see muusika tuleb kuskilt ülemiselt korrustelt, siis järsku taipasin kõrva oma korteri seina vastu panna ja mõistsin, et ohh ei, see tüüp lõbutseb konkreetselt meie ühise seina taga. Läksin alla kööki, kuulatasin sealt ka. Jepp, kõrvalseinas. Otsisin kapist metalltermose ja peksin seda talle vastu meie ühist kiviseina ma arvan 23 korda. Ei liialda. Mitte 3 või 5 korda. 23 korda. Ja kui ma lõpetasin, oli tüüp haud.

Samal ajal ma mõtlesin, et KESSE selline on, kes absoluutselt ei adu, mis tema teguviis teistele kaasa toob. Ma saan aru, et vahel on korteris pidu. Ma saan aru, et kortermajas ongi naabrid ja kui tahad vaikust, ehita maja metsa sisse. Aga et kolm ööd järjest täisvolüümis sama laulu lasta… Kusjuures see on sama naaber, kel on mingid perioodid, kus ta telefoni äratuskell hommikul lihtsalt 2 tundi konstantselt undab. Mingi 7 alustab ja 10 paiku lõppeb. See on isegi 3 tundi! Ma ei tea, kui jokkis peab olema, et ta seda äratust ei kuule ja ei suuda isegi kinni panna. Vahepeal on perioodid, kus ma seda äratust ei kuule ja vahepeal on perioodid, kus ta on oma äratuse helina ära muutnud. Äkki siis ikkagi kuuleb seda ja noh, tõesti tüütab ära iga hommik 3 tundi jutti sama heli kuulata.

Never ei lähe ma öösel kellegi ukse taha, et vabandage, keerake muusika vaiksemaks. Ma ei suhtle võõrastega, ma ei tunne oma naabreid, ma ei soovigi neid tunda, ma ei taha pilves peaga tüübilt nuga saada jne. Politsei kutsuks ma ilmselt siis, kui reaalselt kedagi ähvardab oht. Oht ühest räpiloost hulluks minna ei tundunud adekvaatne põhjus, miks öösel politsei kutsuda, pealegi enne võiks ju rahumeelselt siiski omavahel ära klaarida. Minu termosepeks vastu ta kiviseina tundus piisavalt rahumeelne viis. Täna kavatsen seda teha kell 23.01, kui peab vajadus olema.