Ma ei arva, et ma teid petaks, kui ütlen, et ei suuda sellele küsimusele üleüldist vastust anda ja saan rääkida vaid oma kogemusest.

Mis tunne siis oli? S*tt!

Minu sümptomiteks olid:

  • räme peavalu (RÄME!),
  • hull silmade valgustundlikkus, nagu haiguse puhul ikka (tunne oli nagu oleksin vampiir, aga mitte lihtsalt vampiir, vaid koroonaviiruses vampiir, kes päikesevalgust, aga ka kunstlikku valgust ei talu),
  • ninaturse (nohu mul ei olnud, aga nina oli kogu aeg kinni),
  • iiveldus,
  • palavikku vist ei tulnudki, aga külmavärinad ja higistamine oli kohati ikka,
  • haistmismeele langus,
  • kohutav väsimus.

Tundub, nagu ei midagi hullu – ei kopsutükkide köhimist, hapnikupuudust ega midagi emoväärset, tavaline viirus?! AGA! Selle vahega, et mitte ükski valuvaigisti ei aidanud, ega leevendanud olukorda. Ibuprofeen – null toimet. Paratsetamool – null toimet. Ainuke, mis midagi mõikas, oli deksketoprofeen. (Sry, ravimite nimesid on keelatud välja öelda, saan rääkida vaid toimeainetest). Aga see ei tähendanud, et võtan ühe deksketoprofeenikese sisse ja chill. Lihtsalt vist midagi mõjus…

Kolm päeva oli selline väga-väga halb olla! Olukord, kus ma ei saanud aru, kas mul läheb tervis hullemaks või mis toimub. Õnneks ma ei nakatanud mitte kedagi (kõik, kes kokku puutusid, tegid ka testi!), sest jäin kohe koju, kui end kuidagi kahtlaselt tundma hakkasin. Selle üle on mul eriti hea meel, et ma ise kellelegi haigust edasi ei andnud, aga mul endal ei ole aimu ka, kust ma selle rõveduse sain. Ma olen käinud põhimõtteliselt vaid tööl (vaheldumisi kodukontoriga) ja toidupoes ning kogu lugu. Olen desinfitseerinud käsi ja mitte kellelgi seljas elanud või näkku astunud.

Kuna see juhtus mu enda kodus, mitte elukaaslase juures, siis jäin üksi koos lapsega oma koju karantiini. Õnneks ninarohtu ja ravimeid oli mul kodus olemas. Toitu tõi Barbora. Elasin üle. Sõna otseses mõttes nüüd tean, et mina elan koroonaviiruse üle. Aga ma ei tea, kuidas minu sõbrad, sugulased ja tuttavad seda põeks… Ja ma ei arva, et see on tühine asi, mida võiks ära proovida või millesse kergelt suhtuda. Ei arvanud varem, ei arva ka nüüd.

Kui perearstikeskusest lõpuks medõde ütles, et ma võin ellu naasta, siis oi, oli hea tunne. Kui tavalise viiruse puhul saab sulle keegi külla tulla, rohtu ja head-paremat tuua, siis koroonaviirus tähendab ca kaks nädalat nelja seina vahele kinni kiilumist. Seda siis, kui elad seda leebelt üle. Hullematel juhtudel oled veel kauem isolatsioonis.

“Nüüd on teil kolmeks kuni neljaks kuuks antikehad ja saate mureta olla, “ ütles medõde oma vene aktsendiga.

“Jah, nüüd saan reisile minna ja korraks elu nautida!” vastasin talle.

Loomulikult ei lähe ma hetkel kuhugi reisile, aga loomulikult oli mõnus tagasi tavaellu astuda ja väikseid pisasju nautida, mida isolatsioonis ja haigena teha ei saanud.

Olge terved, aga igaks juhuks kandke maski – kaitseme üksteist!