Ma ei mäletagi, mis hetkel ma hakkasin õues liikudes koeri tähele panema. Selle pilguga, et oo, see on see tõug, ja too päris nummi jms. Ma olin ju üdini kassiinimene! Kassiinimene olen ma muidugi siiamaani. Kirjutasin koertest isegi aastaid tagasi postituse, et nad on imelikult kõva kehaga (võrreldes kassidega, kes on pehmelt voolavad), haisevad (eriti märja karvaga) ning nende kakat tuleb kilekotise käega korjata (iu). Lisaks muidugi see, et nad vajavad õues käimist…

Üks hetk aga avastasin end elukaaslase rõdul suveõhtut veetes kommenteerimas iga mööda jalutatavat koera (ja neid jalutab seal palju!). Tekkis mingi imelik koera omamise kinnisidee. Ka elukaaslasele meeldivad koerad, tal endal aga polnud plaanis isiklikult (veel) koera võtta, alati oli, et võibolla kunagi… Kinnitasin endale, et mu kinnisidee läheb üle, aga ei, see vaid süvenes.

Miks ei võiks mul olla koer, kui ma TAHAN?! Sest mul on juba kaks kassi? Sest siis oleks kokku loomaaed? Keda huvitab, ega ma nendega koos ei ela, kes arvaks, et loomaaed! Paljud arvavad, et juba kaks kassi ja rott olid paras loomaaed. Infoks, et rotike suri mõni aeg tagasi vanadusse ära, teda enam pole. Ma tean, et koer või mis iganes loom on vastutus, see ei ole mulle uudis. Mul on ju kassid, on olnud hamstrid, merisiga, rott… Ma tean, mis tähendab loom võtta. Miks ma peaksin kartma võtta koera?! Õues peab temaga käima? Kui aus olla, siis mul ongi vaja kedagi, kes mind diivanilt püsti kamandab. Niisama jalutamine või metsarajal tuiamine tundub mulle täiesti seosetu. Oleks koer, oleks vähemalt mingi point tihemini värskes õhus olla. Ma magan liiga palju, ma liigun liiga vähe, mul on liiga palju lisakilosid tulnud, ma viibin liiga vähe õues üleüldse.

Kunagi on meil plaanis niikuinii suurem korter soetada, kuhu kõik ära mahume, sinna mahuks hiljem ka kassid ja koerake. Ega ma hobust ei võta! Hoiame iga päev kinnisvaraportaalidel silma peal, aga no mida ei ole, on normaalsed 4-toalised korterid normaalse hinnaga, aga see on juba teine postituse teema.

Peale kinnisvaraportaalide hakkasin kammima igapäevaselt ka varjupaikade lehti. Mängisin selle koeramõttega pikalt ja valju häälega, et teised ka aru saaks, mis mul mõttes. Lõpuks ütles ka elukaaslane, et kui ma tunnen, et ma TAHAN koera, siis tuleb see koer võtta. Mitte et ta ise oleks seda nüüd ja kohe teinud, aga ütles ka, et maha mind selle pärast ei jäta 😀 Selle kinnituse ma enne küsisin. “Kallis, kui ma ikkagi võtan koera, kas sa armastad mind ikka edasi!” Mõistes, et on normaalne mees ja armastab, siis mis kahtlusi mul enam oleks olnud. Laps oli ka nõus, ta juba varemgi koera tahtnud. (Milline laps ei taha? :D).

Nii ma üks päev sõitsingi varjupaika koera vaatama. Netist pilti nähes tundus, et see on see. Kuna varjupaik ütles, et tegemist on tubli kutsaga, siis mõtlesin, et vaatan üle. Lihtsalt VAATAN! Eveliis tuli minuga kaasa, ma ei oleks osanud peale vaadates muidu ise koera hinnata. Koer oli ülisõbralik ja nummi. Väidetavalt paariaastane, aga kes seda täpselt teab. Järgmine päev läksin juba lapsega koera vaatama ja kolmandal päeval tõin ta koju ära.

Koer astus mu korteri uksest sisse, nagu see oleks juba ammu tema kodu. Sellise ilmega, et mida need kassid siin ees teevad. See on mul hetkel ainuke peavalu. Koer ja kassid ära lepitada. Kassidel oleks isegi suva, aga koer friigib nende peale ära. Mitte millegi muu peale ei lähe närvi, välja arvatud kassid. Ega kõik ei saagi minna alati kohe super hästi, nii et ma VEEL ei muretse. Lepitamisprotsess pidigi aega võtma ja eks me samm-sammult tegeleme sellega. Kassid pole õnneks stressi läinud.

Nii saigi minust koeraomanik. Ja ka koerainimene. Kes oleks osanud arvata, et mulle meeldib mu koera lõhn ja ma musitan ja kallistan teda sama palju kui kasse 😀

PS: Mis värki meil seoses koera koju toomisega saanud on, sellest kirjutan peagi täpsemalt. Tavai siis praegu.

PS2: Aa, nimi on tal Kira. Mina oleks selle ära muutnud, aga lapsele meeldis. Olgu siis Kira. (Südame emotikon!).