Eelmises postituses mainisin, et koer ei taha kassidega läbi saada – haugub ja uriseb nende peale ja tahaks neile järele söösta. See on praegu ainuke suurim mure. Kuna ma tihti koeraga ka nö teises kodus, kus kasse pole, siis ei ole saanud ka püsivalt ja järjekindlalt koera kassidega harjutada. Muidu on ta teiste koerte ja lindude jms peale täiesti flegmaatik. Okei, vb mõni koer 25st tekitab temas väikest uudishimu ja mõni lind 50st linnuparvest, aga ma ei teagi, mis seda tingib. Igatahes õues on temaga väga mõnus käia, ta ei tõmble rihma otsas, ei taha kuhugi ära joosta, ei haugu mööduvate koerte või jalgrataste peale. Käitub ülieeskujulikult! Kuna varjupaigas ei soostunud koer rihma otsas kordagi kõndima, olin valmis, et peab talle ka seda õpetama. Aga nii kui koju saime, polnud tal mingi probleem rihmaga kenasti kõrval käia.

Kira on täielik memmekas. Nii nagu mina temasse armunud olen, on tema nüüd minusse ka. See tekitab minus täitsa emalikke tundeid 🙂 Ka kassid jooksevad mulle koju tulles uksele vastu, aga see, kuidas koer vastu jookseb, saba liputab ning käppadega minu poole hüppab, on ikka midagi muud. Näost kohe näha, et ta on rõõmus. Üldse on koeraga silmsidet rohkem kui kassidega. Mitte et kassid üldse otsa ei vaataks ning nime peale reageerivad ju ka, aga koera pilk on kuidagi südamlikum ja hoolivam.

Mis me siis kutsaga vahepeal teinud oleme… Näiteks rannas käisime. Koera vist ei tohi randa kaasa võtta? Või on rannad erinevad? (Üldse on mul tekkinud palju küsimusi seoses sellega, kus tohib koeraga olla ja kus mitte). Ma riskisin sellega, et võtsin ta sülle ja viisin meie rannalina peale. Ning sinna ta ka mõnusasti jäi ega häirinud õnneks kedagi. Lihtsalt pikutas. Just selline mõnus rahulik koer, nagu ma olekski tahtnud.

Pikakari rannas

Matkamas käisime. Lahemaal Nõmmeveski kandis. Super ilm oli, metsas mustikad, päike, mõnus matkarada… Väga pikalt ta aga matkata ei viitsinud, mingi hetk tahtis sülle ära 😀 Aga loomulikult ei hakanud ma teda kandma, pärast ikka silkas edasi. Ööbisime telgis ja õhtul lasime ka koera täiesti lahti. Ei jooksnudki kuhugi ära, püsis koguaeg minu lähedal ja käitus nagu kukununnu. Lisaks magas telgis nagu nott. Üldse magab ta öösel nagu nott. Kui koera võtsin, siis keegi küsis kohe, et issand viitsid ka temaga iga päev kell 6 hommikul väljas käia vä. Mul on ka üks n-ö koeramentor, kes ütles, et kell 6 nüüd küll ei pea minema, aga laupäevased kella 12ni magamised väid küll ära unustada. Ee..ma ei tea, kas mul mingi imelik koer, aga ma olen viimasel ajal nädalavahetusel maganud 11ni ja ärganud ENNE KOERA 😀 Ta pole veel kordagi hommikul õue kibelenud. Tööle minnes loomulikult käin temaga õues varem, siis kui ise uksest välja hakkan minema, pissitan ka koera ära.

Matkalt tagasi kodus ja jälle väss

Kohvikus olen temaga käinud. Või tegelikult Odeonis, mis pole päris kohvik, tore koerasõbralik restoran-baar. Kõik see paar tundi magas mu kõrval või süles ja oli lihtsalt armas.

Kohvikuuni

Toidupoes on ka koer minuga paar korda kaasas käinud. Süles. Muidu ei tohiks ju poodi koeraga minna, aga olen näinud teisi väiksemaid koeri ka niimoodi. Kuna Kira on süles täiesti rahulikult ega rapsi, vaid pigem uudistab minu turvalises haardes, siis pole keegi ka õiendama hakanud. Ma loodan nüüd siin ka mitte väga heiti saada, kui midagi valesti teen, aga samas võib mind neil teemadel harida küll.

Üldse on äge see koeramaailm. Ma nagu sisenesin mingisse minu jaoks tundmatusse sekti. Teised inimesed jalutavad koeraga vastu ja kuigi mul nendega tegelikult midagi ühist ei ole, siis vaikides käib peast selline oo-sul-ka-koer-respekt läbi 😀 Mõni on isegi tulnud juttu puhuma, näiteks üks Telliskivi loomelinnaku poe teenindaja astus ligi ja avaldas justkui tunnustust. Ütles, et tal ka koer 😀 Lubas isegi kutsa poes põrandale maha lasta, ta oli mul jälle süles.

Keda koerajutud ei huvita, siis sorry. Püüan ka vahepeal midagi muud kirjutada. Aga noh, kõik nii värske veel ja tahan emotsiooni jagada.

Kira päikselaiugus kodurõdul mõnulemas