• Loomulikult tahaks teismeline iPadi või uut ja paremat läpakat.
• Või siis näiteks oma tuba, kus uks lukku käib ja kuhu vanemad mitte kunagi ei sisene.
• Koera?

Aga kui iPad ja oma tuba on olemas, koera asemel on juba kassid ja rott ning uus läpakas ei tule kõne alla, sest vana on täiesti töökorras? Mänguasjadest enam ei hoolita… Mida siis lapsele jõuludeks kinkida? Ma isegi ei ütle enam, et “mida jõuluvana tooks”, sest päkapikke ja jõuluvana tiinekad enam niikuinii ei usu. A päkapikud meil siiski käisid. Saapa sees koridoris. Ei käskinud lapsel suure toa aknale sokki panna, sest nii sain ma juba vara õhtul saapasse värgi ära poetada. Akna peal oleks ta kell 6 õhtul järsku paksenenud sokki märganud ja kuidas ma siis ütlen, et enne hommikut ei tohi vaatama minna.

Aga suur oli minu rõõm, kui küsisin oma teismelise käest, mida ta jõuludeks sooviks, ja ta ütles mulle ilma pikemalt mõtlemata, et kott-tooli! Korraks oli nagu et KOTT-TOOLI?! Ää, miks?! Siis meenus, et ta mul ju tööl kaasas käinud ja seal vedelevad igas toas erinevad kott-toolid, kus ta lösutanud.

Mõeldud-tehtud. Täitsa mõistlik asi, seda enam, et mul suht väike diivan ja päris mõnus oleks, kui telku ees saaks ka kott-toolil vedeleda või siis jalad sinna sokutada. Ja kui äkki mõni külaline, siis mahuks ka paremini ära. Ei saa salata, et tekkis isegi väike omakasu selle kingi suhtes 😀

Kukkusin googeldama ja tavalistes netipoodides, mis kõike (trussikutest ja lõhnadest kuni sektsioonmööblini) müüvad, leidsin vaid koledusi. Mingeid jalgpallimustriga lärakaid ning ajast ja arust vanamoodsaid nahast või kunstnahast jurakaid. Ja järksu meenus – ma nägin kuskil blogis mingit nummit ja kaasaegset kott-toolilaadset asja.

Jepp, Pusku pusku. Ma kohe ära ei tellinud, vaagisin veel. Käisin uuesti ja uuesti sel lehel ja pidevalt läks nimi meelest ära, et Pusku pusku, tahtsin iga kord otsingusse “Puksu puksu” kirjutada, tundus palju loogilisem 😀 Aga Puskus olid aled ka veel ja lõpuks ära ma tellisin. Türkiissinise!

Friskin läks muidugi kohe katsetama.

Seal kodukal on nii palju erinevaid kott-toolide variante. Mõned on täielikuks lösutamiseks, mõned terrassile, teised rohkem tooli moodi. Ma võtsin sellise tugevamat sorti tugitooli moodi, mis hoiab super hästi vormi ja sangast hea vedada suurest toast üles lapse tuppa ja vastupidi. Kangas on väga ilus ja pisikese tumba sain ka, kuhu lebodes jalad toetada. Praegu on tegelikult nii, et kott-tool on lapse toas, aga tumbake diivani ees jalgade jaoks. Lapsele väga meeldis ja kasutab seda igapäevaselt.

Kassid õnneks ei kraabi seda, kuid pikutavad seal meelsasti, kui tool suurde tuppa tuua. Täiega mõnus leid!

PS: postitusele aitas kaasa Pusku pusku hea hinnapakkumine 🙂