Eile õhtul voodisse minnes, tulid kassid nagu tavapäraselt mu kõrvale patjade peale magama. Aga Friskin keeras end minu pea ümber kuidagi eriti kerra, asetas oma pea ohates minu pea peale ja sirutas käpa üle minu kaela. Mina kassinaiivsena ütleks, et ta kallistas mind ja võttis kaissu, sest ta armastab mind. Samas liiguvad kasside kohta sellised naljad…

Võimalik, et Friskini seekordne käitumine oli puhtjuhuslik, sest päris tihedalt tuleb ette ka neid õhtuid:

Kassid on oma uues kodus juba ammu ära harjunud. Tegelikult harjusid nad väga ruttu, mingi paari päevaga. Paari nädalaga tekkisid neil siin juba oma kiiksud. Igal kassil on omad kiiksud ja nagu ma nüüd aru saan, siis erinevates kohtades elades on need natuke erinevad.

Kui varem lebotasid mõlemad kassid külmaperioodil hea meelega soojal radiaatoril või vähemalt selle vastas, siis nüüd vedeleb radiaatoril ainult väike Jinxy. See ongi tema koht päevaajal. Friskin on suht alati seal, kus olen mina. Siis, kui mind kodus ei ole, ma ei teagi, kus ta on, sest nii, kui ma võtit keeran ja ukse avan, on ta mul juba uksel vastas tervitamas. Jinxy tuleb ka, aga Friskin on selles osas aktiivsem. Ringutavad kõvasti ja on näha, et viitsisid üles ärgata ning tervitama tulla.

Friskini suurim kiiks on siin hommikul ärgates minna lapse toa ukse taha (uks on tal alati kinni) ja lihtsalt linki vahtida, mjäu teha ja linki edasi vahtida. Siis üritab ust avada, aga ei saa ja vahib linki edasi. Vahepeal lakub muidugi ka näiteks jalga. Võiks arvata, et ta on lapse tuppa midagi väga tähtsat unustanud või tahab sinna pikutama vms minna. Tegelikult kui laps ukse avab, teeb Friskin toas ühe ringi ära, voodi all ja laua all, ja tuleb tähtsa näoga uksest välja. Nii iga jumala kord, kui laps teda just voodisse ei kraba.

Või siis näiteks peaaegu iga kord, kui ma välisuksest välja lähen, üritab Friskin välja pääseda. Et siis keset väliskoridori teatud piirini minnes lihtsalt seista ja kaugusesse vaadata. Õue ta never ei läheks, ta kardab. Kui ma ta sülle võtaks ja päris õueukse avaks, karjuks ta sellise häälega, et naabrid arvaks, et ma mingi väga eksootilist siga jalutama viiks.

Jinxyl on tekkinud komme minna koridori väga lähedale peegli ette istuma. Istub ja vahib selle sisse. Ma ei tea, kas kassid saavad aru, mis asi on iseenda peegeldus ning mida ta sellest peeglisse vaatamisest saab, aga nii ta teeb. Nii, googeldasin. See lehekülg ütleb, et kassid ei saa peeglisse vaadates oma eksistentsist aru. Mõned kassid aga võivad lausa närvi minna oma peegelpilti nähes. Jinxy aga imetleb rahulikult sealt vastu vaatavat kuju.

Praegu seda postitust kirjutades, on Jinx mu selja taha tooli peale magama ja nurruma tulnud. Aga seda tegi ta varem ka, ju ma olen praegu ahvatlevam kui soe radiaator.

Kui ma köögis midagi toimetan, siis loomulikult on neil vaja asja jälgida. Mõnikord siblivad mul jalus, aga tihti leiavad näiteks diivani “kõige mugavama” koha ja lihtsalt vahivad, selmet kuhugi kerra tõmbuda.

Uues kodus on Jinxyl suur eelis, ta on väike ja vilgas (võrreldes Friskiniga, kes on paks ja flegma) ning ta suudab näiteks lapse toa siseaknast välja kapile hüpata ja sealt edasi suurde tuppa põrandale. Seda tehes ehk lapse toa akna ruloost äkitsi välja hüpates on ta nagu tiiger läbi põleva rõnga hüppamas. Tagaajamismängudes on tal nüüd ikka suur edumaa.

Lõpetuseks veel üks “vahva” pildike. Aga kasside kaitseks ütlen ma, et ega kassid bernhardiinid pole!