Pidin täna kella 10 paiku hommikul lapsele koju helistama ja kontrollima, et kas ta ikka on üles ärganud, sest kella 12 paiku pidid nad Salme keskuse juurest klassiga ekskursioonile sõitma. Helistan siis. Laps võtab vastu ja ma kuulen, et kodus ta küll ei ole – taust mühiseb, nagu sõidaks juba bussis, ja laste hääled taamal.

Ma täiesti ehmunud, et tsau, kus oled???

Laps vastu täiesti tsillilt: “Bussis, sõidame ekskursioonile ju!”

Ma (kes ma pidin lapsele helistama, et veenduda, et ta on alles ärganud): “Sa pidid mingi 12 minema ju, kuidas sa juba bussis oled?”

Laps: “Uberiga tulin!” 

Ma:

Ta ütles seda tooniga, nagu ta kasutaks igapäevaselt Bolti ja Uberi teenuseid, vahel istuks ka CityBee rooli, ja ei saa aru, millest ma aru ei saa.

Ma: “Uberiga sõitsid Salmesse bussi peale? KUIDAS? MIKS?”

Laps: “No tuli välja, et see ekskursioon hakkas ikkagi varem noh!”

Korra mõtlesin murdosa sekundi vältel, et kas lapsed saavad lampi endale igale poole Ubereid tellida… ja siis taipasin, et ei, selleks on ju krediitkaarti vaja.

Ma: “Jaa, aga kuidas sa Uberi said!”

Laps: “No ma ei oleks jõudnud ju muidu ja õpetaja tellis mulle Uberi järele!”

Mul oli ühekorraga nii piinlik õpetaja ees. Ma ei tea, miks. Ilmselt, et ma ei vaevunud tema kunagi saadetud kirja ekskursiooni kohta eelmine päev üles otsima ja usaldasin lapse sõnu kellaaja kohta, kes omakorda usaldas oma sõbrantsi sõnu selle kellaaja suhtes. Teiseks oli mul samas ka uhke tunne, et mu lapsel nii kiiresti reageeriv õpetaja on, kes selle asemel, et teiste lastega Vargamäe poole minema tõmmata, mu lapsele takso järele tellis. Uhke olin ka lapse üle, kes muidu 3 tundi end valmis paneb, kuid nüüd siis kiirkorras end valmis pani, isegi hambad pesi ja mingisse võõrasse autosse istus. Okei, selle üle vb ei ole uhke tunne, et laps võõrastesse autodesse istub, aga noh, hädaolukord ju.

Peaks vist õpetajale kirjutama ja tänama vms. Aga no piinlik on.