Käisin täna esimest korda autoga selvepesulas või mündipesulas, kuidas keegi seda nimetab. Ma olen varem ka tahtnud minna, aga ausalt – ei ole julgenud, sest mul on endal peas istunud mingid eelarvamused, mis tänasega osutusid müütideks.

Müüt nr 1.

Selvepesula kasutamine on nii keeruline, et vahin seal kasutusõpetust 3 h, mitte midagi aru ei saa ning kõik vahivad ja naeravad.

Tegelikkuses on see imelihtne. Vaja on vaid umbes viit eutot müntides. Topid mündi sisse, vajutad esimest nuppu (eelpesu), võtad vooliku ja uhad. Uhamiseks on aega 90 sekundit. Kui nii kaua uhada ei taha, siis võid vajutada juba teist nuppu ning algab teine programm, mis kestab, kuni see sama 90 sekundit läbi saab. Siis paned teise mündi sisse ja vajutad sama või juba järgmist, st kolmandat nuppu. Viimane nupp on loputus. (Sekundid võivad ilmselt vastavalt pesufirmale erineda).

Müüt nr 2.

Saan üleni märjaks.

Tegelikult ei saa üldse märjaks, kui sa just voolikut iseenda peale ei suuna. Voolikust tuleb selline õhuline surve ja midagi mulle peale ei pritsinud.

Müüt nr 3.

Kõik vahivad.

Tegelikult on autopesukoha külgedel seinad, sõidad autoga justkui poollahtisesse suurde pesukabiini. Kuna seal pole tavaliselt nii suurt rahvamassi ja ootejärjekorda kui Jazzis, siis mind ei näinud küll ükski inimene. Kui sa seal just iseendaga mingit vahupidu alasti korraldama ei hakka, siis usu mind, kedagi ei huvita, kust nad teavad, et teed seda esimest korda. Teed bossy näo pähe, nagu oleksid voolik käes sündinud ja saad vabalt hakkama.

Kui minusuguseid on veel, siis ütlen teile julgustuseks, et mitte midagi tegelikult karta pole ja minge tehke ära!

Päise foto: ei ole mina, vaid pixabay.com.