Räägin ka kaaluteemast, mitte otseselt seepärast, et nii mõnedki blogijad sellest hiljuti kirjutanud on, vaid pigem seetõttu, et kaaluteema on minu jaoks aktuaalne olnud alates teismeliseeast. Mulle on alati meeldinud kõhnad naised. Mitte tavalised, vaid kõhnad. Vaatasin kunagi 20ndates eluaastates ajaviiteks Fashion TVd ja sealsed pikad kondised naised olid minu täielikud iluideaalid. Tegelikkuses ma ise 180cm pikk küll olla ei tahaks, olen oma pikkusega (171cm) väga rahul. Aga paks olen ma endale tundnud küll kogu elu. Loomulikult ma saan mõistusega aru, et ma ei ole PAKS, aga…

Kuskil 18aastaselt olen ma end ka näljutanud. Mitte dieeti pidanud, vaid näljutanud. Mäletan, et oli mingi paar nädalat, kus sõin päevas vaid peotäie pähkleid. Oma 171cm pikkuse juures kaalusin siis 52kg ja paistsin endale peeglist isegi täitsa okei. Kõhnadel inimestel läheb süües teatavasti kõhulihaste puudumisel (ja vb isegi nende olemasolul) süües kõht punni ja see punnis täiskõhutunne oli minu hirmsam vaenlane.

Seepärast ei ole ma ka kunagi saanud aru neist dieetidest ja toitumisloogikatest, kus tuleb süüa, aga kalorivaesemeid asju, sest suur taldrikutäis lahjat kapsasuppi tekitab minus maakeratunde. Samas kui näiteks väike šokolaad ei aja kõhtu suureks ning enesetunne on palju parem. Seepärast söön pigem ideaalis väiksemaid koguseid, aga kõike, mitte et hommikuks lännikutäis putru, lõunaks kala (või liha, kui ma liha sööks) ja ohtralt salatit/juurvilju, õhtuks siis veel supp vms ja lisaks mingid vahepalad. Ma justnimelt ei taha tunda seda paisunud täiskõhutunnet – rõve paks on olla ja mis dieet see siis selline on. Pigem sööngi väiksema koguse, aga midagi nö tihkemat kui et maotäie midagi lahjat.

Praegu kaalun mingi 58kg. Seda on minu jaoks palju, aga kuna mulle tõesti meeldib süüa, siis otseselt eridieete pidada lihtsalt ei viitsi. Pigem püüangi süüa nii, et hiiglaslikku magu ette ei tuleks. Tean, et 54kg oleks minu jaoks ideaalne kaal, selle juures tunnen ma end hästi – riided lähevad mugavalt selga, sangad ei turrita värvlist välja jne, kleit istub hästi. 55-57kg on selline enam-vähem. 58-59kg on juba palju. Võibolla on see ka psühholoogiline, aga samas, kui pean juba hommikuti riideid hoolikamalt valima, et kuskilt midagi ei pitsita, siis a) tuleks midagi ette võtta, b) tuleks suuremad riided osta. Kuna minu kaal ei kõigu aga sellistes suurustes, et peaksin ühel või teisel ajal kogu garderoobi välja vahetama, siis annab olemasolevatest ikkagi midagi kokku kombineerida ja eks ma ikka vahel täiendan ka oma riidekappi. Küll mitte kunagi nii, et ostan midagi kitsast teadmisega, et võtan alla. See üksik hilp mind kindlasti ei motiveeriks ja teiseks pole ma ka nii suur, et võtta teadlikult ette igapäevane obsessimine alla võtta.

Minu elu kõige suurem maksimum (kui rasedus välja arvata) on olnud 61kg. Sama palju kaalusin ma korra keskkoolis, korra sünnitusmajast tulles ning korra ka paar aastat tagasi. See 61kg paar aastat tagasi oli paras reaalsuse jalaga tagumikku hoop. Vot seda on minu jaoks palju! Teadsin, et ilmselt on siin-seal mõni lisakilo, aga kodus ma sel perioodil vist ei kaalunud, igatahes tööl korra laos käies astusin sealsele kaubakaalule ja pidin ataki saama. Vot see atakk motiveeris küll veidi toitumist jälgima, aga olgem ausad, enne seda olingi vist liiga suuri koguseid sööma kukkunud.

Kui üldse mingist dieedist minu puhul rääkida, siis see on proteiinidieet. Pärast rasedust tegin selle läbi ja paari nädalaga oli see lisa 5kg kadunud ja nii jäigi. Olen seda mõned korrad elus veel teinud, aga 2 nädalat ei ole suutnud vastu pidada, tohutu magusaisu tuleb. Aga kuna ma liha enam vist juba 3 aastat ei süü, aga see dieet põhineb lihal, siis mul lihtsalt polegi võimalik seda enam läbi teha.

Üleüldiselt mu keha ja isud reguleerivad ennast enamasti ise. Kui olen mõni päev söögiga liialdanud, siis järgmine päev kuidagi ei isutagi enam eriti ja pigem tahakski natsa mingit salatit, mitte kolme kilo rasvast tänavatoitu. Aga näiteks hommikusööki pole ma juba paar aastat söönud. Haaran pigem tööle kaasa banaani ja söön selle kuskil 9-10 vahel ära ning siis juba ongi varsti lõuna. Kui ma sööksin hommikuti 2 võikut kohvi kõrvale või pudrukausi, siis see täiskõhutunne tekitaks mul automaatselt halva tuju ja rõveda enesetunde. Sama on näiteks enne õhtust pidu. Olgu see pidu siis kas kuskil sõpradega restoranis istumine või terrassil hängimine – ma ei saa süüa lõuna ajal suure koguse toitu, sest KOHE kaob igasugune peotuju ära. Mulle meeldib, kui mul on maos on parajalt staffi 😀 Näkside üledoosi võin ma teha üldiselt vaid siis, kui sellele järgneb magama minek. Hommikuks on toit seedinud ja uus päev. Sellised probleemid siis 😀

Eks selle toitumise teemaga on mul aastate jooksul käinudki igasuguseid hooge peal, aga lõpuks olen aru saanud, mida rohkem toidu peale mõtelda, seda rohkem see hakkab igapäevaelu segama ja seda enam tekivad mingid sundmõtted ja süümepiinad ning see on nagu nõiaring. Elusees ei hakka ma toitu kaaluma ja kaloreid arvutama, kui see just päriselt PÄRISELT tervise seisukohast elu ja surma küsimus ei ole. Ja kaalu ma endale koju hetkel küll osta ei kavatse.

Foto: pixabay.com