Uuriva ajakirjanduse negatiivne pool
Paar suvalist näidet.
Näide 1.
Ajakirjanikud saates:
Saate sõnum: “Toonitame veelkord, et me ei kutsu kedagi narkootilisi aineid tarbima. Aga päris paljud Eesti inimesed, kellel tööst kopp ees, saavad abi teatud narkootilistest ainetest.”
Näide 2.
Ajakirjanikud saates:
Saate lõppsõna: “Toonitame veelkord, et me ei propageeri rattavargusi. Neid rattalukke lihtsalt on võimalik ka täiesti paljakäsi minutiga lahti murda!”
Näide 3.
Ajakirjanikud saates:
Saate sisu: “Me ei innusta kedagi alkoholi tarbima, AGA Eesti riik on paha. Inimesed on sunnitud käima Lätis alkoholi ostmas ja tooma ka sõpradele kastide kaupa alkoholi. Vaatame nüüd kõik koos, kui ODAVAD ikka hinnad Lätis on õllel, viinal, ginil, veinil…! Uskumatud hinnad, MITU korda odavamad!”
Ja ongi nii – ühelt poolt PEAB asjadest avalikult rääkima, teiselt poolt aga sain täna teada, et kui mu töövõime alaneb ja asjad üle pea kuhjuvad, siis ON VÕIMALUS, et LSD minidoosid aitavad. Good to know!
epp
Huvitav, mul tekkisid eile enam-vähem samad mõtted. Üksnes selle erinevusega, et meediumiks oli televisiooni asemel film. Vaatasin Gus Van Santi „The Sea Of Trees“, algus oli mu meelest üks korralik suitsiidi tutorial.
ebaparlikarp
Aa, ma pole näinud seda. Aga no ajakirjandusest saab ikka igasuguseid näpunäiteid :S Samas ei saa ju vaikida ka.