Teate, et ühtegi potentsiaalset klienti ei huvita, kas teie ettevõte sai 10, 20 või 30 aastat vanaks. Veel vähem on neil tahtmist lugeda – no ütleme näiteks – 1500 tähemärgi ulatuses selleteemalist kiidulaulu. Osad ei loeks ka siis, kui neile peale makstaks. Teine osa küll loeks, kuid rahaga ei ole võimalik panna inimesi teksti sisust siiralt huvituma. Ometi on tavaline olukord, kus juubilarist ettevõte maksab päris suure summa ajakirjandusele, et lasta endast ilmuda selline sisuturunduslik artikkel, mida enamik raha eest ka lugeda ei viitsi. Irooniline eksole.

Et ise selliseid „Teeme juba 20 aastat järjest väga kvaliteetsest peedist pesumasinatele väga kvaliteetseid trumleid“ sisuturundusartikleid meie agentuuri klientidele mitte kirjutada, otsustasime, et võiksin osaleda Äripäeva Akadeemia kahepäevalisel strateegilise sisuturunduse koolitusel. Minu eesmärk copywriterina on vajutada õigetele nuppudele. Nii sõna otseses mõttes klaviatuuril, aga ka nendele, mis aitavad meie klienti omakorda oma eesmärgile lähemale. Eesmärk on aga tavaliselt üks – müük. Trikk on aga selles, et sisuturundus ise ei ole müük, see on vaid toetav tegevus.

Mis töötas eile, ei tööta enam homme. Ühiskonna harjumused, ootused, huvid, hoiakud jms muutuvad kiiresti ning nendega tuleb kaasas käia. Koolituskava oli väljakutsuv – kuidas teha sisuturundust nii, et see tarbijale mingit hüve pakuks. Mis need hüved üldse on? Läbi milliste kanalite? Koolitusel osales kuus inimest, pluss koolitaja Hando Sinisalu. Väike grupp tähendab ainult head – me saame omavahel teemasid arutada, argumenteerida, võimalikult palju ka iseenda tööga seotud murekohtade lahendamiseks nõu küsida.

Koolitus algas tempoga, millega minul oli natuke keeruline kaasas käia – see oli lihtsalt liiga aeglane. Umbes nii, nagu tavaline inimene üritab kõndida sportlaste moodi kiirkõndi – no proovi sa mitte jooksma hakata. See on ka minu esimene ja viimane kriitikanool kogu päevale. Nimelt see, et peaaegu kahetunnise sissejuhatuse oleks saanud korraldada poole kiiremini ja operatiivsemalt, kui osalised oleksid saanud küsimused, millele nad üksipulgi ja ootamatult kohapeal vastama pidid, eelnevalt e-mailile tutvumiseks. Ka lühikesed vastused oleksime saanud ju koolitajale paar päeva enne ära saata, siis ei oleks koolitaja pidanud kõigi ees trükkimise peale aega kulutama. Pärast kohvipausi läks edasi aga tempokamalt ja oli tükk tegemist, et häid tähelepanekuid kiirelt ka kirja saada, nii et uus hea mõte juba kõrvust mööda ei lendaks.

Sisuturundusel on halb maine, seda tunnistavad ilmselt paljud. Väljend “sisu tootmine” vihjab juba iseenesest kunstlikult punnitatud tekstidele. See ei pea aga nii olema ning seda koolitusel ka rõhutatakse. Kui sisuturundajad lõpetaksid klientidele raha eest igavate ja kuivade artiklite müümise ja kirjutamise ning mõtleksid ka potentsiaalse tarbija peale, et mida tema antud artiklist saada võiks, siis tekiks sisuturundusele ka mingi väärtus lugejate silmis. Olgu selleks väärtuseks meelelahutus, praktilised õpetused ja nipid, põnev statistika. Põnev ja huvitav mitte ettevõttele endale, vaid lugejatele. Kui eelnevale lisada veel teadmine, et inimesed ei taha suhelda brändiga, vaid teiste inimestega, siis saaksid sisuturundajad ja ettevõtted päris palju ja ägedat korda saata. Ehe näide on Swedpank’i kogumispäevik.

Koolitusel kummutatakse ka mitmeid müüte. Näiteks on paljud ettevõtted arvamusel, et sotsiaalmeedias tuleb saada oma lehele võimalikult paljude inimeste “like”, sest siis saab hakata neile müüma. Tegelikkuses toimuvad protsessid aga hoopis vastupidi – kui Sa oled kliendile midagi head müünud ja ta on saanud meeldiva ostukogemuse, on suur võimalus, et ta tuleb Sinu ettevõtte lehele ja vajutab selle kurikuulsa “like”.Omaette teema on aga, mida need “like’d” tegelikult üldse väärt on ja kas üldse.

Mulle isiklikult oli kogu päev kasulik ka seetõttu, et peale paljude praktiliste õpetuste avanes mul võimalus kuulata erinevate ettevõtete turunduse eest vastutavate inimeste nö päris muresid. Muresid, mida nad tihti agentuurile ei julge tunnistada. Muresid, mille pärast nad võibolla agentuuri poole üldse ei pöördugi. Nad rääkisid täiesti siiralt oma hirmudest ja eelarvamustest ning probleemidest, millega igapäevaselt silmitsi seisavad ning see võimalus näha korraks no väljast poolt sisse poole, tuleb agentuurile kindlasti kasuks.

PS: Koolitajal pidavat olema nii suur kogemus omal alal, et ta tunneb nn agentuuriinimesed teiste seast kohe ära. Ega seal midagi keerulist pidavatki olema – Adi tossud ja lõhkised teksad.

Päisefotol on koolituse toimumiskoha õdus atmosfäär. Kes teab foto järgi, mis kohaga on tegu? 🙂