Kellel on õigus autoteele?
Teate küll seda tüüpilist vanemate võistlust, kelle beebi esimesena püsti tõusis, “ölajkjdhks” ütles (mis loomulikult tähendab “emme” või “süüa”), potti väljaheite lasi ning tähestikku tagurpidi viiulimängu saatel laulis. Loomulikult ise viiulit mängides. Ma pole ise nendest meistrivõistlusest osa võtnud. Jälginud vaid niipalju lapse arengut, et kas kõik liigub enamvähem normi piires, ning õnneks ongi kõik ilusti sujunud. Muidugi olen ma lapsega tähti magnettahvlile ladunud ja raamatutes “koera” ja “autot” näpuga näidanud, kuid ma pole vist kunagi kartnud, et laps tähti või korrutustabelit pähe ei saa. Loomulikult olen ma olnud väga põnevil, et milline õppur minu lapsest saab ja kuidas tal minema hakkab, aga reaalselt muretsenud ma sellepärast ei ole.
Juba lasteaias tehti nendega nii head tööd, et viimases rühmas laps arenes mühisedes. Seal õpetati ikka kõike – tähti, veerimist, käitumist, numbreid, arvutamist, liiklust, eluolu… Äkki mul vedas lasteaiaga või lasteaiaõpetajatega, mine tea. Eelkool pani i-le niiöelda täpi. Seal kinnistusid lapse senised teadmised väga kiiresti, ta õppis teistega suhtlema ja harjutas koolikeskkonda. Poleks ilmselt midagi hullu ka juhtunud, kui ta seal poleks käinud, aga samas valisin ma eelkooli, kus ei peaks väsinud last mitu korda nädalas õhtuti pärast tööd viima, vaid sai rahulikult laupäeva hommikuti käia. Lapsele väga meeldis. Väga.
Mis ma öelda tahan, on see, et ma ei pabistanud, kõik tuligi omal ajal, samas ei olnud mul ka hetke, kus ma oleks arvanud, et midagi valesti on, kõik tuli siis, kui tulema pidi. Ja täpselt samamoodi ei pabista ma praegu, et laps esimesest klassist peale ise ühest linnaotsast teise ei sõida (kuigi tal poleks sellest põhjustki) või ise ahjus liha ei küpseta, kui näiteks… 8 sai. Õpetajad käisid lastega kuni tänaseni (3nda klassi lõpuni) lastega ühistranspordiga kaasas ja kõik oli väga hästi korraldatud. Ise olen lapsega ka vaid mõned korrad aastas trammiga näiteks kesklinna sõitnud, kui näiteks kinno minek ja autoga pole viitsinud. Seda enam ma imestan, et nüüd kolmandas klassis on laps täiesti ise hakanud trammiga sõbrale külla minema ja veidi iseseisvamalt liikuma. Alguses sõbrannadega koos, aga nüüd ka natsa omapäi. Ja jälle ongi kõik kuidagi ISE tulnud ja paika loksunud. Seega ma ei saa üldse aru, milleks tõmmelda ja last esimesse klassi pannes hakata kohe rämedalt iseseisvaks kasvatama ja talle elu võimalikult ebamugavaks tegema, sest…?
Mu mõtted on ajendatud Kristallkuuli postitusest – “Kõik on perverdid“. Ei, see ei ole mul otseselt kõigele oponeerimine, aga lihtsalt mõttekäigud, mis lugedes tekkisid. See, et ma juba 7aastaselt Kohtla-Järvel kõikvõimalikes hoovides kõikvõimalike hoovituttavatega ringi kolasin, katustel hulkusin, ebanormaalsetesse kohtadesse ronisin ja ise jala igale poole läksin ning seejuures ellu jäin, pervertide küüsi ei sattunud ning süstalt veeni ei kukkunud, ei tähenda tänapäeval vist enam mitte midagi. Loomulikult on vahva nostalgitseda, aga mulle tundub see tänapäeva laste ja meie (üle 30aastaste) võrdlemine umbes sama nagu “Palun mine ajamasinasse, sõida 200 aastat tagasi ja vaata, kas on mõtet ikka võrrelda!” Me ei saagi kastatada lapsi täpselt nii, nagu meie ise kasvasime. Põhimõtteliselt juhtuksid siis umbes mingid sellised variandid:
- Su laps satuks paari tunniga turvakodusse, sest ta korjataks 6aastasena üksi hulkuvana lihtsalt tänavalt ära.
- Lastekaitse saadetakse sulle kaela.
- Keegi teeks su lapsest, kes kuskil jões täiesti ihuüksi kalade ja ämbritega mängib, video ning kaebaks jälle Lastekaitsesse.
- Lastekaitse saadetakse sulle jälle kaela.
- Naabrid panevad tähele, kuidas te kõrvalkorteris tihti toas suitsetate ja lapsed mängivad teises toas ning…
- …Lastekaitse võtab teiega ühendust.
- Kui saadad oma lapse ilma tähti oskamata esimesse klassi (nii nagu meie omal ajal läksime “liikuv aabits” näpus), siis tembeldatakse su laps alaarenenuks ja…
- …no on küllaltki suur võimalus, et Lastekaitse ikkagi uurib, kas te kodus lapsega tegelete ka.
Need punktid on muidugi natuke naljaga pooleks, igaks juhuks ütlen, sest ma tõesti ei tahaks lugeda mingit sellist kommentaari, mis võtab sõna-sõnalt mingist fraasist kinni ja jaurab selle kallal (õnneks ei ole selliseid tegelasi ka siia viimasel aastal väga sattunud). Need punktid toovad üleüldise pointi välja, mis ma öelda tahan.
Kristallkuul kirjutas:
Tundub, et põhimureks, miks inimesed Tallinnas ja mujal lapsi autoga kooli veavad, on just suur hirm, et keegi pervert nende maimukeste kallal perverdiasju tegema hakkab. Nühib bussis vastu või kes teab, mis kõik veel. Samas selliseid asju võib juhtuda ka igal suvalisel muul ajahetkel, selleks ei pea just bussiga kooli või trenni sõitma. Seda aga kardetakse ja üritatakse ära hoida. Kas siis loodetaksegi, et suudetakse oma lapse läheduses olla 24/7 esimese 18 eluaasta jooksul? Sest mine tea, mis pervert kuskilt ligi võib hiilida….
Mind iseenesest see teema ei puuduta, minu laps on esimesest päevast peale ise kooli läinud, aga tal on kool ka kohe kodumaja taga. Ma olen Kristallkuuliga osaliselt ka nõus, aga samas tundub mulle see lõik umbes midagi sellist, et ahh, ma ei viitsi autosõidu ajal veenduda, et lapsed taga turvavöö peale panevad, sest no ega ma ei saa neid niikuinii terve ülejäänud elu jälgida ja kõikvõimalikke õnnetusi ära hoida. Minul ütleb siinkohal loogika, et kui ise riske maandada, siis tõenäosus õnnetusse (perverdi kätte) sattuda on väiksem. Kui teismeline aastaid iga öö läbi linna jala pimedas koju tuleb versus ta tuleb mingil põhjusel nii üks kord elus koju, siis kummal puhul on suurem tõenäosus, et temaga midagi juhtub?! See kõik ei tähenda absoluutselt seda, et me kõik peaksimegi hakkama oma lapsi autoga kooliukse ette viima! Aga oletada, et seda tehakse, sest “kardetakse perverte” on ka veidi liig.
Mina olen küll see, kes viiks oma lapse vabalt autoga kooli ette letti, kui see MULLE LIIGSET ebamugavust hommikul ei tekitaks, ning kui ilma autota laps tõesti peab ISE VÄGA ebamugavates oludes kohale minema. Kas see, kui ta peaks ise rühkima, teeks lapsest tulevikus “tõelise naise” või “tõelise mehe”? Ma ju ei ütleks, et ma seda kuni 12. klassini teeks, aga miks eeldatakse, et teisedki nii kaua teevad? Mul on absoluutselt kama kaks, mida arvab lastetu või seitsme lapse ema või ükskõik, kes, selle peale. Mul pole absoluutselt mingit kaastunnet, et tema peab nüüd minusuguste (hüpoteetiliselt siis, sest ma ei vii ise last autoga kooli) pärast hommikul ummikus istuma. Jaa, ma lähen närvi, kui keegi idiootselt sõidab ja seeläbi kuidagi tee täielikult blokeerib või värdjaliku vale manöövri tõttu avarii teeb ning kogu linn seepärast seisab, aga laste kooli viimine ning sellest tulenevad ummikud Tallinnas on küll pigem paratamatus ning ei kvalifitseeru ERALDISEISVANA (!) kuidagi idiootseks või liigseks kanaemaduseks või “perse soojaks istumiseks” või “lumehelbekeste kasvatamiseks”.
Lumehelbekeseks kasvamisest üleüldse… Ei tasuks võrrelda põlvkondi. Vaid sama põlvkonna erinevaid lapsi/inimesi. Kõik kindlasti ei ole selles uues põlvkonnas lumehelbekesed. Nüüd on küsimus, mis ning kuidas juhtus, et osad on ja osad mitte. Ei ole mõtet ajamasinasse eelmisi põlvkondi vaadata – küll ka meie põlvkonnas oli neid solvujaid memmekaid, kellel iga asja peale pill lahti ning kes kaebama jooksid. Nii ülekantud tähenduses.
Ummikustest… Ma vihkan ka ummikuid! Kohutavalt! Aga ma olen ka piiavalt mugav ja egoistlik, et OMA PERELE parim võimalik logistiline lahendus välja mõelda. Ning kui ma tunnen, et mul tõesti endal ja ka lapsel ON mugavam, kui ma viin “oma maimukese” (või “tite”) koduuksest kooliukseni, siis seda ma ka teeks.
Ma pole olnud küll otseselt see, kes ütleks, et kui sul endal lapsi ei ole, ära kobise. Ma arvan, et nii lastega inimesi kui ka lastetuid inimesi ei pea defineerima üldse nii, kuid mõlemate tähelepanekud elule ja elukorraldusele on tähtsad ning mõlemal võib olla omamoodi õigus. Kuid vaid selle piirini, kui üks ei tule ütlema, millal ja kus ma oma isikliku autoga sõita (eeldades, et sõidan eeskirjade järgi) võin, ning teine ei lähe kobisema, kuidas lastetud ei panusta Eesti iibele.
Foto: pixabay.com
SimSung
Inimesed harjuvad, et nad tahavad ühel ajal kõik liigelda ja teavad, et on vaja ummikus seista, see kellele see pähe ei mahu üritab seda reguleerida keelamisega, sildistamisega jne. ainult oma peas. Tziisas mis siis peas tekkib kui mõtted on ummikus nagu perverdid 🙂
Karola
Lugesin ka kristallkuuli postitust ja ei taha ainult talle ette heita, aga mis värk on selle “ellu jäin” suhtumisega? Et kõndis üksi kooli-koju ja jäi ellu seega kõik ok. Samas oletame, et teda oleks kord kuus vägistatud teel kooli, siis oleks ta ju ka ellu jäänud? Seega on sellisel juhul ka kõik ju täitsa okei :D? Üsna rumal argument see “ellu jäin”. Sellise mõtteviisi kohaselt peaksid kõik inimesed olema ka õnnelikud kuuse all elades- vähemalt üldse elavad, mis sellest katusest pea kohale tahta 😀
ebaparlikarp
😀 Hea point.
Marit
See on täpselt sama hea argument, kui “Aga mul oli veel hullem, mis sa virised!”
Ehkki seda kohtab harvem.
Marit
Üldised tänavad suures plaanis ei ole umbes ju mitte ainult laste kooli viimise pärast vaid seepärast, et puhkuste perioodid saavad läbi, mida siis võimendab laste kooli viimine.
Mina olen iga kell kodukooli poolt ja ka kaugema kooli (kui vaja või tahtmist) valin (tegelikult ei valinud) arvestusega, et laps saaks sinna ise mindud, tuldud vajadusel.
Palju palju suurem probleem on see, mis toimub kooli ees. See on kohutav. Nagu K. eespool kirjutas, siis on see üleeestiline. Kõige kurvem, et probleem polegi niivõrd autode massis kuivõrd liiklusreeglite jämedates rikkumistes.
Elan kooliga samas tänavas. Enne tänava remonti oli tavaline pilt see, et lapsevanemad lihtsalt ummistasid ära vastassuunavööndi. Sa näed, et sa edasi ei saa või keegi tuleb vastu ja ikka sõidad? Mis toimub selle vanema peas? Millist eeskuju ta oma lapsele annab?
Mida tegid kohalikud, kes kuidagi kodust välja ei saanud? Õige, sõitsid laste vahelt mööda kõnniteed. 🙁
Pika jutu lühike moraal. Kui ma ei elaks kooli kõrval ja kooli minek võtaks ühistranspordiga rohkem kui normaalne, siis muidugi viiksin lapse autoga kooli, kuid mitte mingil juhul otse treppi-väravasse, kui selleks mingigi võimalus on. Paraku reaalsus on see, et selliseid võimalusi ei ole koolide lähedusse ülemäära palju loodud.
ebaparlikarp
Ma ei viiks ka treppi, kui see selline kadalipp oleks, sest ma ka ei viitsiks seal autode vahel sitsida ning aega kaotada. Siis viskakski veidi eemale.
HS
Tänapäeva lapsi pole tõesti mõtet võrrelda “meiega omal ajal”. Ma ise olen kasvanud nii, et hommikul uksest välja, pimedaga tuppa ning vanematel jäi lihtsalt üle loota, et ma ikka jõuan koju. Elasin väikses külas ja no tollal vist keegi pervosid ja kohutavat liiklust sealkandis küll ei kartnud. Suht carefree lapsepõlv. AGA! Elu on nii läinud, et pärast kümneid kolimisi üle Eesti olen jälle selles samas külas tagasi ning kasvatan ise last. Ja no mina ei laseks tal hommikust-õhtuni väljas olla. Ei karda pervosid ja liiklust jne, aga kardan suurt ja sügavat järve… ning pole normaalne lasta lapsel päev otsa kuskil hulkuda, teadmata ise, kus ja mis. Ja kui mõelda, mida mina oma lapsepõlves korda saatsin, siis no sorry… selles valguses ei tohiks ma teda üldse ilma saatjata välja lasta. 😀
Olen ka seda meelt, et kui nt minu 16 a. laps tahab võikut ja minu jaoks pole probleem see talle teha, siis see ei tohiks kellegi pe**et torkida. Ilmselgelt oskab ta seda ise ka teha, aga ma ei huiaks teda sellega, et tee ise, man up! Jõuab neid võikusid teha küll ja veel. Sama kehtib kõige kohta. Kui minu jaoks pole eriline pingutus ja probleem tema jaoks/tema eest midagi teha, siis see polegi probleem.
ebaparlikarp
Hästi kirja pandud, jagan suures osas arvamust, eriti selles osas, mis ise lapsena tehtud sai 😀
K.
Hahaa, kuule ummikud on isegi Põlva algkooli juures 😉 Iga jumala hommik umbes 7.50 on parkla nii umbes kui keegi vägisi soovib vasakpööret teha mida ta liiklusvoolu tõttu ei saa ja siis jookseb parkla mõneks ajaks nii kinni et järjekord on jummel kui pikk. Ise pean ka parklast vasakule maanteele keerama, aga kui näen et võimalust pole ja mu taga tekib järjekord,siis teen ikkagi parempoorde ja sõidan lähedalasuva ringtee peal väikse ringi, et siis rahulikult oma sihtpunkti saada.
ebaparlikarp
Vot ma olen selline, et siis ma ei viitsiks letti sõita, kui ma seal veel ekstra tiksuma peaks, aga vb mõnele inimesele ei ole see probleem. Sel juhul viskakski lapse kuhugi lähedale ära, kust ise kiirelt minema saab.
Kristii
Meie hakkame ilmselt last kodust kooli sõidutama esimesel paaril aastal. See on meie valik panna ta kodust kaugemale kooli, sest usun, et igale lapsele tuleb valida vastavalt tema vajadustele kool ja minu lapsele sobib väiksem klassikeskond.
Kuna mu mõlemad lapsed on käinud eralasteaias, siis ma olen harjunud, et mu valikute üle silmi pööritatakse. Suhteliselt suva on – ma lähtun enda laste vajadustest ja meie pere võimalustest.
Mulle tundub, et tihti langetakse igasuguste arvamustega ühest äärmusest teise: kas kolab 6-aastasena linnas ja jääb perverdi kätte või on vanemate poolt ära lämmatatud. Ise proovin tasakaalu leida: kodupoes käib laps ise, samas veekogu äärde last ei luba, mis sest et ta ujuda oskab.