Kärgperendus ja “teised lapsed”

Kärgperendus ja “teised lapsed”

Nüüdseks juba 5 aastat on mu ellu kuulunud ka nö võõrad lapsed. “Võõrad” on nii veider öelda, sest tegelikult on nad täiesti omad väiksed inimesed, aga samas ju ei ole ka. See on väga imelik kiindumustunne, aga ilmselt paljudes kärgperedes erinev, sest suhted ja koos elavate inimeste iseloomud varieeruvad. Ma saan rääkida vaid meie kärgperedünaamikast. Ma ei saaks öelda, et meil on kõik olnud erakordselt lihtne, aga samas vaatan ma oma last ja meie teisi lapsi koos järves või basseinis hullamas, Pokemone müüdmas, asju arutamas, kaarte mängimas, nalja tegemas ja pean tõdema, et nad on koos nii võrratult armsad ja nääklemiste kõrval ikkagi ühtehoidvad ja hoolivad, kokku kasvanud.

Mul endal on ilmselt tohutult vedanud sellega, et need “meie teised lapsed” (nimetagem neid nii) võtsid mind kohe omaks. Oi, me oleme kunagi kakelnud kõvasti koristamata nõude ja kommipaberite üle, aga ma olen selle koha pealt teinud oma järeldused ning asjad on ka ajaga paika loksunud. Lõppkokkuvõttes tuleb mängu jälle see müstiline klapp – sa võid pingutada nina verest välja, et “teistele lastele” meeldida, aga kui sa lihtsalt ei ole neile (mis iganes nõiduslikul põhjusel) sümpaatne, siis seda nende kiindumust sa ei osta ka! Või kui sa ise miskipärast oma elukaaslase last/lapsi ei salli ja igapäevaselt tunned, et ta/nad on ühed kasvatamata ja ärahellitatud jõnglased, siis ilmselt pead sa elus tegema suuri kompromisse ja järeleandmisi. Mina võin öelda, et see klapp on meil olnud olemas kohe algusest peale ning tänu sellele saabki igasugustest olmelistest probleemidest üle.

“Teised lapsed” olid meie tutvumise hetkel 11 ja 8. Minu laps 5. Nüüd on nad vastavalt 16, 13 ja kohe 10 ning nendega on tegelikult hoopis lihtsam kuskil käia või midagi teha. Kogu selle koos oldud aja peale on tekkinud see veider tunne, mis ma rääkisin, et on nagu minu lapsed, aga ei ole ka… Loomulikult on MINU laps MINU laps ja see tunne on midagi muud, aga ma poleks eluski arvanud, et võõrad väiksed inimesed (kes nüüdseks on juba päris suured) võivad niimoodi hinge kasvada. Väga sügav kiindumus. Ma olen hakanud mõtlema, et äkki last lapsendades võib tekkida mingi hetk (enne seda, kui sa teda päriselt oma lapsena tunnetama hakkad) umbes midagi sellist. Just tunne! Ülejäänud on midagi muud, sest lapsendades sa vastutad lapse eest 100%, kärgperelastest hoolitakse väga, elatakse kaasa nende rõõmudele ja muredele, ilmselt ka kasvatatakse, aga lõplik vastutus on päris vanemate õlul. Seda ei maksagi enda peale võtta.

Kusjuures see vastutuse tunne… Sellega on nii, et ma alguses tundsin, et ma justkui vastutan, aga sellest tundest tuleb lahti öelda. Ma räägin vaid meie kogemusest muidugi. Vastutad siis, kui oled oma kärgperelastega reisil, kodus, poes, restoranis või kus iganes. Oled neile eeskuju ka. Vastutad, et nad sinu “valvepostil” merre ei upu, auto alla ei jää, et neil kõhud täis oleks jne. Aga sa ei vastuta nende tuleviku eest laiemalt ja sa ei saa hakata neid oma käe järgi ümber kasvatama, kui neil tegelikult on ka oma teine kodu ja mõlemad vanemad. Põhimõtteliselt saad sa olla nende jaoks lihtsalt olemas, natuke nagu sõber, natuke nagu suunaja, eeskuju, sa võid keshtestada oma kodus mingid reeglid, aga ma ei usu, et kui need on kardinaalselt erinevad, kui nende “päris kodus”, et see siis kodurahule kuidagi liiga hästi mõjuks. Mingi kompromiss tuleks seal leiutada.

Minu kogemuse pinnalt tekkinud tähelepanekud:

  • Ära ürita iga hinna eest lastele meelida ja neid millegagi ära osta. (Mitte et mina nii oleks teinud, ma räägin ka siin üleüldiselt). See ei tähenda muidugi, et sa vastupidiselt kuidagi halvasti neid kohtlema peaks, aga sa ei jaksa ega jõua seda “head nägu” niikuinii lõputult teha. Ole parem sina ise. Kui see SINA ISE on pigem see, kes hoiab tagaplaanile, siis nii käitugi kohe alguses. Kui siiralt tunned laste käekäigu üle huvi ja tahad nendega koos mängida vms, siis tee seda. Põhiline on, et ära teeskle ja ära MÄNGI kodu ega ema.
  • Ära hakka kohe nö korraldama, õpi lapsi kõrvalt tundma.
  • Sa ei saa mitte midagi parata, et lapsed tulevad su puhtasse koju ja käivad sealt kahe päevaga nagu tornaado üle. Ükskõik, kui palju sa neil järel ei käi, et korja õunasüdamed või kommipaberid üles või ära tammu mudaste saabastega üle terve koridori, sa ei saa seda “loodusõnnetust” vältida. Lapsed on lapsed. Loomulikult vajavad nad teatud reegleid ja võiks enda järel koristada ja seda võid neile vabalt meelde tuletada, aga point on selles, et ise ära närvitse selle pärast. Hea öelda. Aga… Mõtle mingi konkreetsem lahendus, näiteks, kui sa tead, et lapsed tulevad laupäeva hommikul teie juurde, siis ära palun raiska tervet reede õhtut või laupäeva varahommikut kodu läikima löömise peale. Lase minna! Tulgu see paaripäevane tornaado ja korista PÄRAST neid. Kui sa niikuinii pead põrandad tolmuimejaga üle käima, siis pole vahet, kui palju seal tolmu on. Mina lahendasin selle probleemi nii, et võtsin koduabilise, kes 2 korda kuus suuremat sorti puhastuse teeb, loomulikult koristan ma ka ise, aga mitte spetsiaalselt enne laste tulekut, pigem ikka pärast, ning olen teadlikult sundinud end iga veepritsme pärast kraanikausi ääres rahulikuks jääma, kuni ma päriselt olengi jäänud 😀 See on harjutatav!
  • Jäta meelde, et need ei ole sinu lapsed (see 100% vastutuse teema). Loomulikult püüa neile pakkuda nädalavahetusel, kui nad “külla” tulevad, näiteks tervislikku ja maitsvat toitu, kuid kui nad haaravad isaga poes limonaadide ja krõpsude järele, siis SA EI SAA HAKATA NEID KEELAMA JA TÄNITAMA. Nüüd tuleb probleem – aga kui teised lapsed tohivad, siis minu laps tahab ka. Ongi probleem! Suur probleem. (Õnneks minu enda laps limonaadist ja kommidest ei hooli, ta sööb pigem vorsti :D). Lahendus on vaid see, et sa räägid oma elukaaslasega, kes on päriselt nende laste vanem, et tema olukorda ohjaks (mõistlikkuse piires) ja lastele mingid piirangud seaks, a la suure coca asmel väike vms. Või püüa leida mingeid lastele maitsvaid aga tervislikumaid alternatiive või tegele nendega rohkem (aga ära teeskle, vt esimene punkt), sest krõpsu ja muud jama söövad lapsed tihti ka lihtsalt igavusest.
  • Ära sekku! Su elukaaslane ostis oma lapsele mingi üüratult kalli asja. Kui sinu pere sellepärast nälga ei jää, siis ära sekku. Jajah, “ühine rahakott” ja “kõik tuleb omavahel läbi arutada” ja muu selline… Nagu ma ütlesin, peredünaamikaid on erinevaid, aga sa ei saa kõike kamandada ja korraldada. Või tegelt saad, aga siis lepi ka tagajärgedega. Mina tean, et natuke pohhuismi on absoluutselt normaalseks eluks vajalik. Aga ma olen veider ka, nagu mu laps mulle ütleb 😀

Meil puuduvad kodus õnneks ka igasugused draamad “teiste laste” ema ja meie vahel, ma olen saatnud siit Itaaliast laste emale lastest pilte ning eelnevalt oleme kokku leppinud, mis lastel vaja reisiks kaasa võtta jms. Laste poolsel suguvõsaüritustel oleme kõik koos ja mingit nägude tegemist ei ole. Ma aga tean olukordi, kus endised elukaaslased peavad laste pärast sõdu, manipuleerivad ja jändavad. Asi, mida ma elus pole mitte kunagi ise kogenud ja usun, et seda kunagi ka ei juhtu.

Sellised tähelepanekud. Nüüd me läheme randa 🙂

On siin kellelgi kärpered? 🙂 Oleks väga huvitav lugeda ka teiste kogemusi.

 

 

11 thoughts on “Kärgperendus ja “teised lapsed”

  1. Meil ka kärgpere, aga Tema lapsed kõik suured juba. Kuna Ta minust tunduvalt vanem, siis meil käivad hoopis lapselapsed 😀
    Ma oma lapsega suhteliselt range olnud, ja alguses oli nende nn teiste lastega ka suht ora p****s. Aga ajaga jõudsin ka sinna, et need ei ole minu lapsed, võingi vabamalt võtta. Mingid reeglid ikka on, aga ma ei stressa iga väikese asja pärast. Sest noh, lõpuks nad lähevad ju oma koju!

  2. Meil on. Mehel eelmisest kooselust laps ja ühine laps tulekul. Lapsega läbisaamine hea, sest oli ikka imepisike, kui kohtusime ja koos hakkasime olema.. Meil seda head läbisaamist pole, aga ei ole ka ainult nugade peal.. Minu jaoks veidi ka keeruline, et nii palju endast annan ja panustan, aga tegelikult olen nagu “mittekeegi” 😀 Aga see mu enda teema..

  3. Meil on natuke teistsugune kärgpere. Sinu, minu ja meie ehk meil on kokku 4 last (1+1+2 ja lapsed on 1-, 4-, 13-, 16-aastased) ja elame kõik koos. Mina oma kasulapse teise vanemaga olen vahetanud täpselt kolm lauset, mis polnud üldse lapsesse puutuvad ja minu elukaaslane on minu eelmise elukaaslasega üksteist ainult tervitanud. Lapsed käivad oma teiste vanemate juures 1-2 korda kuus. Majanduslikult teiste vanemate olemasolu meid ei “mõjuta”. Kui lapsed ise ütlevad neile, et midagi tahavad, siis ostetakse, kui ei ütle, siis nii ongi.
    Toimime kui üks tavaline perekond, kes vahest saavad oma suuremad lapsed komandeeringusse saata :D.
    Ja oma lastega tuleb kordades rohkem nääklemisi ette kui kasulapsega.

  4. Kärgperendus on võrratu elukool, seda ma ütlen 🙂 Ja eks see alguses suhete paika loksutamine ole ikka veidi valuline. Mis on samas ka mõistetav, sest kõik see, mis tavaolukorras saab paika pandud järk-järgult alates imikueast, tuleb nüüd ju nö üleöö ära korraldada😀 Mul muidugi pole ka klassikaline variant “sinu-minu-meie”, vaid on ” sinu-minu”, lisaks on abikaasa lapsed täisealised (mis samas käitumises ometi vahet ei tee, laps jääb lapseks ikkagi, lisaks on meil pikendatud lapsepõlve teema aktuaalne) ja minu laps on nö pühapäevalapse-staatuses. Aga neid erinevaid suhte-kombosid on ülipõnev vaadelda ja analüüsida.
    Pikemalt hetkel ei lahka 🙂

  5. Meil samuti kärgpere, kaks last mehe eelmisest abielust, üks ühine. Lapsed elavad kolmandat aastat meiega, koos oleme üheksa aastat (mehe lapsed olid lahutuse ajal väga väikesed). Kuna meil on lisaks veel kodune täiskohaga vanaema, siis ise hoian teadlikult pigem tahaplaanile, samas suhted on valdavalt head (vanim laps on juba teismeline, nii et natuke eriarvamusi vahel on, aga saame hakkama; keskmise “eelpubekaga” on ehk veidi lähedasemad suhted). Laste emaga oleme kas nüüd just sõbrannad, aga midagi sinna kanti – saame vabalt kõigil teemadel suhelda, korraldame koos laste sünnipäevi jm tähtpäevi jne).

  6. Meil pole nö klassikaline kärgpere. Minul vaid on laps, ühiseid veel mitte. Mehel lapsi pole.
    Aga ta on selle kasuvanema rolli nii hästi omaks teinud. Hoolib mu lapsest rohkemgi kui lapse bioloogiline isa. Mul oli poiss 7, kui tutvusime , nûüd kohe 14.
    Mees on minust noorem paar aastat ja sobib hästi isaks. Ilmselt seetõttu, et ta on ise kärgperest pärit.
    Ma ikka naljatlen, et kui praegu peab üle elama elu teismelisega, siis hiljem on ühise lapsega see titeaeg köki-möki 😁

  7. Olen kasvanud kärgperes (sinu-minu-meie) alates 14. eluaastast. Mina ja mu vend olime eeskujulikult kõige kohutavamad kasulapsed kasuemale, kuid meie “pingutustele” vaatamata sai mu isa temaga ühise lapse ning nüüdseks 15 a koos olnud. Selle ajaga oleme me üksteist väga armastama hakanud. Kutsume teda kasulikuks emaks 😉
    Oma elukaaslasega on meil ühine laps ning temal on eelmisest kooselust nüüdseks 14. a poeg, kes meiega ei ela. Kui ma tuttavaks sain pojaga (tollal 4. a), oli pingeid õhus oi-kui-palju. Osaliselt seetõttu, et lapse ema rääkis minust usinasti halba, kasutades igasuguseid sõnu, osalt seetõttu et olin ise väga noor ja ei osanud/tahtnud meest lapsega jagada. Samuti tekkisid pinged lapse kasvatamatusest, mis mind väga häiris, aga selles polnud/pole süüdi laps vaid teda kasvatav vanem.
    Elu õpetab ja praeguseks on meie läbisaamine kasupojaga väga hea, räägib minuga kõigest ning usaldab. Olen temasse tõesti kiindunud ja tunnen siirast rõõmu kui tal läheb hästi ning on õnnelik. Kärgpere on tõesti kõva elukool 🙂

  8. Mehel on varasemast laps. Elavad emaga (õnneks) kaugemal ja meie juurde satub harva. Raske, väga raske teema. Iga kodu ja pere harjumused ja nõudmised on erinevad ja selle lapse ema temaga väga ei tegele. Igal juhul ei saa ma normaalseks pidada, et 7 aastat vana laps ei oska lugeda, sisuliselt ei tunne tähtigi, et ta hüppab meie abieluvoodis või kipub sahtlitesse sorima (vastates: aga ma ainult vaatan ju, mis siin on), jätab asjad vedelema (kuhu käest kukub, sinna jääbki). Me ei pigem ei suhtestu. Kui talle midagi suunavat öelda või keelata, krillitab silmi ja teeb nägusid. Lapse kahe vanema vaheline suhtlus on liialdamata öeldes null. Lapse üleandmine on nii, et omavahel ei vahetata sõnagi, ema käest pole mõtet midagi küsidagi, jookseb eest ära. Eks see on nagu see nende lapsesaamine omal ajal oli, et polnud plaanis ja siis ühel päeval oli olemas, naine lihtsalt korraldas omavoliliselt asja nii. Kõige alatum tegu, mida üks naine saab (oma) mehele teha, aga pole ta hoolinud ei mehest ega teiste arvamusest. Kui lapse esimesed eluaastad üle elatud said, polnud meest enam vaja, löödi põhjust mainimata mängust välja. Mees lapsele isa üritab olla, aga ega seda isa ja tütre suhet tegelikult enam olemas ei ole küll.

  9. Ma ei kommenteeri üldjuhul kunagi, aga täna tunnen, et oleksin ehk huvitatud teiste arvamustest. Mu kaaslasel on 2 aastane poeg, kes on sündinud meie suhte ajal, st nad läksid eksiga lahku, kui see veel rase oli. Ma olen väga noor, 20ndate alguses ja tunnen, et ei saa kärgperenduse teemaga kuidagi hakkama. Suurt rolli mängib see, et mul puudub igasugune õigus lapsega seonduvate teemadenkohapealt avaldada arvamust. Ma ei pea silmas kasvatusküsimusi, vaid, et kui kaaslane ütleb, et nüüd tuleb tema laps mitmeks kuuks meile elama, siis ainus sobiv vastus minu poolt on naeratus ja nõusolek, muidu tuleb sajandi draama. Kuna olen nii noor siis mul puudub absoluutselt igasugune kogemus selles valdkonnas, kuid mulle tundub et asjad ei peaks päris nii olema. Tunnen, et ta nii kõvasti survestab mind selle teemaga, et lihtsalt ei oska midagi teha. Lapse vastu iseenesest mul ei ole otseselt midagi, kuigi mind väga häirib, kuidas terve elamine segi pööratakse, kui ta meil on ja loomulikult koristajaks olen mina. Samuti ma ei nõustu enamikus kasvatuslikes küsimustes, kuid annan endale aru, et pole minu koht sekkuda. Samas on mul kahju vaadata, kuidas kumbki vanematest last eriti ei õpeta, antakse rämpstoitu jne. Olen põhimõtteliselt ristteel, kas väljuda suhtest või punnida edasi. Tunnen, et mida rohkem mind survestatakse, seda vähem ma sellega tegeleda tahan. Rääkimata faktist, et ma olen 20 ja tahaks kellegi teise lapse eest hoolitsemise asemel tegeleda iseenda ja oma huvidega, ka koos oma mehega.

    1. Väga raske olukord :S Ei teagi, mida soovitada. Iseenesest laps ju kasvab suuremaks ja iseseisvamaks, samas on ta ikka päris pisike ning kui ta mitmeks kuuks teile elama tuleb ja SINA pead tema eest siis ka hoolitsema, siis see mõjutab Su elu ikkagi väga suurel määral. Muidugi ei saa jälle keelata isal oma lapsega suhelda, aga ilmselt pead ikkagi ka oma vajadustest mehele teada andma.

    2. Keeruline olukord tõepoolest.
      Keegi on kogu aeg nagu teie vahel, kas pole. Kui ta jälle teie poole tulemas on, siis oled ilmselt enne seda juba pinges ja rahuned alles siis kui ta jälle läinud on. Sa küll ei maini oma mehe vanust, aga miskipärast arvan, et ta on Sinust vanem. Teie kodu on ju siiski TEIE kodu, isegi kui see on kodu, kus elas enne Sinu mees ja kuhu tulid hiljem elama ka Sina ja seega on Sul vähemalt kodu teemas siiski palju kaasa rääkida. Mina ka ei ole(ks) rõõmus, kui mingi kasvatamatu pärdik mööda mu elamist ringi tuuseldab. Sellise asjaga ei saagi leppida.
      Aeg läheb edasi, aga probleem tegelikult ju ei kao. Su mees annab lapsele ka edaspidi õigust ja tundub, et see on selline isa-lapse suhe, kus mees vanemlikest õigustest, juhul kui naisel tekibki uus mees, kes lapsendamisest huvitatud, ei loobu.
      Targem on sellest loost välja astuda. Las mängivad kodu. Sinul on oma elu ees, oled alles nii noor, lood oma perekonna, ehk abiellud, sünnitad oma lapse ja oled talle eeskujuks. Saad omale “terve”, mitte poolikute õdede ja vendadega perekonna. Edu!

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *