Nüüdseks juba 5 aastat on mu ellu kuulunud ka nö võõrad lapsed. “Võõrad” on nii veider öelda, sest tegelikult on nad täiesti omad väiksed inimesed, aga samas ju ei ole ka. See on väga imelik kiindumustunne, aga ilmselt paljudes kärgperedes erinev, sest suhted ja koos elavate inimeste iseloomud varieeruvad. Ma saan rääkida vaid meie kärgperedünaamikast. Ma ei saaks öelda, et meil on kõik olnud erakordselt lihtne, aga samas vaatan ma oma last ja meie teisi lapsi koos järves või basseinis hullamas, Pokemone müüdmas, asju arutamas, kaarte mängimas, nalja tegemas ja pean tõdema, et nad on koos nii võrratult armsad ja nääklemiste kõrval ikkagi ühtehoidvad ja hoolivad, kokku kasvanud.

Mul endal on ilmselt tohutult vedanud sellega, et need “meie teised lapsed” (nimetagem neid nii) võtsid mind kohe omaks. Oi, me oleme kunagi kakelnud kõvasti koristamata nõude ja kommipaberite üle, aga ma olen selle koha pealt teinud oma järeldused ning asjad on ka ajaga paika loksunud. Lõppkokkuvõttes tuleb mängu jälle see müstiline klapp – sa võid pingutada nina verest välja, et “teistele lastele” meeldida, aga kui sa lihtsalt ei ole neile (mis iganes nõiduslikul põhjusel) sümpaatne, siis seda nende kiindumust sa ei osta ka! Või kui sa ise miskipärast oma elukaaslase last/lapsi ei salli ja igapäevaselt tunned, et ta/nad on ühed kasvatamata ja ärahellitatud jõnglased, siis ilmselt pead sa elus tegema suuri kompromisse ja järeleandmisi. Mina võin öelda, et see klapp on meil olnud olemas kohe algusest peale ning tänu sellele saabki igasugustest olmelistest probleemidest üle.

“Teised lapsed” olid meie tutvumise hetkel 11 ja 8. Minu laps 5. Nüüd on nad vastavalt 16, 13 ja kohe 10 ning nendega on tegelikult hoopis lihtsam kuskil käia või midagi teha. Kogu selle koos oldud aja peale on tekkinud see veider tunne, mis ma rääkisin, et on nagu minu lapsed, aga ei ole ka… Loomulikult on MINU laps MINU laps ja see tunne on midagi muud, aga ma poleks eluski arvanud, et võõrad väiksed inimesed (kes nüüdseks on juba päris suured) võivad niimoodi hinge kasvada. Väga sügav kiindumus. Ma olen hakanud mõtlema, et äkki last lapsendades võib tekkida mingi hetk (enne seda, kui sa teda päriselt oma lapsena tunnetama hakkad) umbes midagi sellist. Just tunne! Ülejäänud on midagi muud, sest lapsendades sa vastutad lapse eest 100%, kärgperelastest hoolitakse väga, elatakse kaasa nende rõõmudele ja muredele, ilmselt ka kasvatatakse, aga lõplik vastutus on päris vanemate õlul. Seda ei maksagi enda peale võtta.

Kusjuures see vastutuse tunne… Sellega on nii, et ma alguses tundsin, et ma justkui vastutan, aga sellest tundest tuleb lahti öelda. Ma räägin vaid meie kogemusest muidugi. Vastutad siis, kui oled oma kärgperelastega reisil, kodus, poes, restoranis või kus iganes. Oled neile eeskuju ka. Vastutad, et nad sinu “valvepostil” merre ei upu, auto alla ei jää, et neil kõhud täis oleks jne. Aga sa ei vastuta nende tuleviku eest laiemalt ja sa ei saa hakata neid oma käe järgi ümber kasvatama, kui neil tegelikult on ka oma teine kodu ja mõlemad vanemad. Põhimõtteliselt saad sa olla nende jaoks lihtsalt olemas, natuke nagu sõber, natuke nagu suunaja, eeskuju, sa võid keshtestada oma kodus mingid reeglid, aga ma ei usu, et kui need on kardinaalselt erinevad, kui nende “päris kodus”, et see siis kodurahule kuidagi liiga hästi mõjuks. Mingi kompromiss tuleks seal leiutada.

Minu kogemuse pinnalt tekkinud tähelepanekud:

  • Ära ürita iga hinna eest lastele meelida ja neid millegagi ära osta. (Mitte et mina nii oleks teinud, ma räägin ka siin üleüldiselt). See ei tähenda muidugi, et sa vastupidiselt kuidagi halvasti neid kohtlema peaks, aga sa ei jaksa ega jõua seda “head nägu” niikuinii lõputult teha. Ole parem sina ise. Kui see SINA ISE on pigem see, kes hoiab tagaplaanile, siis nii käitugi kohe alguses. Kui siiralt tunned laste käekäigu üle huvi ja tahad nendega koos mängida vms, siis tee seda. Põhiline on, et ära teeskle ja ära MÄNGI kodu ega ema.
  • Ära hakka kohe nö korraldama, õpi lapsi kõrvalt tundma.
  • Sa ei saa mitte midagi parata, et lapsed tulevad su puhtasse koju ja käivad sealt kahe päevaga nagu tornaado üle. Ükskõik, kui palju sa neil järel ei käi, et korja õunasüdamed või kommipaberid üles või ära tammu mudaste saabastega üle terve koridori, sa ei saa seda “loodusõnnetust” vältida. Lapsed on lapsed. Loomulikult vajavad nad teatud reegleid ja võiks enda järel koristada ja seda võid neile vabalt meelde tuletada, aga point on selles, et ise ära närvitse selle pärast. Hea öelda. Aga… Mõtle mingi konkreetsem lahendus, näiteks, kui sa tead, et lapsed tulevad laupäeva hommikul teie juurde, siis ära palun raiska tervet reede õhtut või laupäeva varahommikut kodu läikima löömise peale. Lase minna! Tulgu see paaripäevane tornaado ja korista PÄRAST neid. Kui sa niikuinii pead põrandad tolmuimejaga üle käima, siis pole vahet, kui palju seal tolmu on. Mina lahendasin selle probleemi nii, et võtsin koduabilise, kes 2 korda kuus suuremat sorti puhastuse teeb, loomulikult koristan ma ka ise, aga mitte spetsiaalselt enne laste tulekut, pigem ikka pärast, ning olen teadlikult sundinud end iga veepritsme pärast kraanikausi ääres rahulikuks jääma, kuni ma päriselt olengi jäänud 😀 See on harjutatav!
  • Jäta meelde, et need ei ole sinu lapsed (see 100% vastutuse teema). Loomulikult püüa neile pakkuda nädalavahetusel, kui nad “külla” tulevad, näiteks tervislikku ja maitsvat toitu, kuid kui nad haaravad isaga poes limonaadide ja krõpsude järele, siis SA EI SAA HAKATA NEID KEELAMA JA TÄNITAMA. Nüüd tuleb probleem – aga kui teised lapsed tohivad, siis minu laps tahab ka. Ongi probleem! Suur probleem. (Õnneks minu enda laps limonaadist ja kommidest ei hooli, ta sööb pigem vorsti :D). Lahendus on vaid see, et sa räägid oma elukaaslasega, kes on päriselt nende laste vanem, et tema olukorda ohjaks (mõistlikkuse piires) ja lastele mingid piirangud seaks, a la suure coca asmel väike vms. Või püüa leida mingeid lastele maitsvaid aga tervislikumaid alternatiive või tegele nendega rohkem (aga ära teeskle, vt esimene punkt), sest krõpsu ja muud jama söövad lapsed tihti ka lihtsalt igavusest.
  • Ära sekku! Su elukaaslane ostis oma lapsele mingi üüratult kalli asja. Kui sinu pere sellepärast nälga ei jää, siis ära sekku. Jajah, “ühine rahakott” ja “kõik tuleb omavahel läbi arutada” ja muu selline… Nagu ma ütlesin, peredünaamikaid on erinevaid, aga sa ei saa kõike kamandada ja korraldada. Või tegelt saad, aga siis lepi ka tagajärgedega. Mina tean, et natuke pohhuismi on absoluutselt normaalseks eluks vajalik. Aga ma olen veider ka, nagu mu laps mulle ütleb 😀

Meil puuduvad kodus õnneks ka igasugused draamad “teiste laste” ema ja meie vahel, ma olen saatnud siit Itaaliast laste emale lastest pilte ning eelnevalt oleme kokku leppinud, mis lastel vaja reisiks kaasa võtta jms. Laste poolsel suguvõsaüritustel oleme kõik koos ja mingit nägude tegemist ei ole. Ma aga tean olukordi, kus endised elukaaslased peavad laste pärast sõdu, manipuleerivad ja jändavad. Asi, mida ma elus pole mitte kunagi ise kogenud ja usun, et seda kunagi ka ei juhtu.

Sellised tähelepanekud. Nüüd me läheme randa 🙂

On siin kellelgi kärpered? 🙂 Oleks väga huvitav lugeda ka teiste kogemusi.