Kunagi väga ammu riietusin ma hoopis konservatiivsemalt, mitte selles mõttes, et nagu nunn 😀 Vaid naiselikumalt-klassikalisemalt-tibilikumalt-kontorilikumalt. Kõige tavalisem riietus oli tumedad teksad + kontsad (või baleriinad) + mingi pluus ja jakk või mingi naiselik kleit ja kontsad/baleriinad. Igav. Mingi hetk hakkasin rohkem katsetama, kuni mõni sõbranna või töökaaslane ütlesid mulle mingi tibijutu sees, et ahh, kuule sa kannad kõik riided välja. Mul oli kuklas ikka mingi, missassja, mina, eieieieiei?! Kuni sujuvalt (vist mitte teadlikult) hakkasin kandma järjest rohkem veidi teistmoodi asju kui päris tavaline Zara-basic.

Märkamatult tekkis olukord, kus näiteks mõne sõbrannaga sattusime vaatama mingit pilti (tele/ajakiri/või kas või poes) mingist veits imelikust rõivast ja sõbranna ütles, et oo, see sobiks sulle hästi, nii sinu stiil 😀 Loomulikult oleneb kõik kontekstist, need sõbrannad on ise pigem klassikalisemad riietujad (ei mõtle pükskostüüme :D), ikka kenad ja nooruslikud, lihtsalt klassikalisemad. Vivienne Westwood mulle tõenäoliselt nii ei ütleks. Kui sõbrantsidega kaltsukates oleme koos šopanud, siis vahel leian midagi ja näitan hoopis sõbrannale, et näe, sulle sobiks, ja vastupidi, ta leiab midagi ja arvab, et see sobiks just mulle. Mingi ettekujutus sõbra või tuttava riietumisstiilist ju meil on, seega me ei kõnni pimedana ringi mitte midagi märkamata. Nüüd on muidugi see koht, mõtlen, et kas tõesti selliseid inimesi siis on, kes EI MÄRKAGI. Muidugi on. Aga kas neid on nii palju, nagu tundub igasuguste blogide, foorumite või portaalide netikommentaaridest???

Ja siis mõtlen – kuulge, lõpetage ära! Kui inimesed on suutelised üksteisele komplimente tegema stiilis “Sa näed täna nii kena välja!” või “Oo, lahedad kingad!”, siis suudavad nad ka teistpidi mõelda. Kui saate aru, kuhu ma rihin. Mõelda! Ma ei räägi “Issand, mis imelik soeng sul täna peas on!” tereütlemise asemel.

Naised ootavad oma kaaslastelt, et nad märkaksid, et nad on värskelt juuksuri juurest tulnud ja samas ise jauravad netis “Mina küll mitte kedagi pole kunagi oma peas sedasi arvustanud, ma ei oskagi niimoodi märgata ja mõelda, ma üldse ei pane teiste riideid või soenguid tähele!” ??? Ometi ootavad, et nende mees neid märkaks!!! Kas tõesti saab olla nii, et kohtud kellegagi, märkad teda ja ütled talle “Sul on täna nii ilus kleit!”, aga teistpidi ei ole võimalik märgata (oma peas, mitte välja öelda!) – a la, see uus soeng/juuksevärv talle nii hästi ei sobi. Krt, ma ei usu seda.

Loomulikult on mul ka miljon olukorda, kus mul on kiire ja ma ei pane absull midagi tähele ja ei mäleta üldse, mis inimesel seljas, näos, peas või jalas oli. No absoluutselt on nii ka. Aga samas ma tunnistan täiesti julgelt, et mul on silmad peas ja need töötavad. Lisaks ma ka kasutan neid. Nii juhtubki päris tihti, et ma märkan. NB! Märkamine ei ole avalikult arvustamine!!!

PS: mutistumine ei alga riietusest, vaid kogu olekust. Mõni kannab mingit rõivast ja näebki välja tädilik, teine aga kannab selle välja ning oskab kombineerida teiste rõivastega, mis teevad ta lõppkokkuvõttes ägedaks. Lisaks veel soeng ja palju muud. Päris paljud näiteks lõikavad oma juuksed ära poisipeaks mingi 45aastaseks saades ja näevadki järsku välja nagu mammid. Teised kannavad poisipead terve elu ja näevad seejuures väga vinged välja. Asi pole kindlasti ainult hilpudes.

Täna hommikul surfasin ja nillisin ühe brändi, mille ma hiljuti Tallinna Kaubamajast avastasin, riideid ja leidsin nende kodukalt paar nii ägedat kleiti. Kelle seljas mutilik, kelle seljas mitte. Fotod: nolofashion.com. Mõned asjad on neil ikka ulmelahedad.

 

Ma ei välista, et ma lõpuks murdun 😀

Fotod: nolofashion.com