“Izzand, kuidas saab nii üldse mõelda?”
Kunagi väga ammu riietusin ma hoopis konservatiivsemalt, mitte selles mõttes, et nagu nunn 😀 Vaid naiselikumalt-klassikalisemalt-tibilikumalt-kontorilikumalt. Kõige tavalisem riietus oli tumedad teksad + kontsad (või baleriinad) + mingi pluus ja jakk või mingi naiselik kleit ja kontsad/baleriinad. Igav. Mingi hetk hakkasin rohkem katsetama, kuni mõni sõbranna või töökaaslane ütlesid mulle mingi tibijutu sees, et ahh, kuule sa kannad kõik riided välja. Mul oli kuklas ikka mingi, missassja, mina, eieieieiei?! Kuni sujuvalt (vist mitte teadlikult) hakkasin kandma järjest rohkem veidi teistmoodi asju kui päris tavaline Zara-basic.
Märkamatult tekkis olukord, kus näiteks mõne sõbrannaga sattusime vaatama mingit pilti (tele/ajakiri/või kas või poes) mingist veits imelikust rõivast ja sõbranna ütles, et oo, see sobiks sulle hästi, nii sinu stiil 😀 Loomulikult oleneb kõik kontekstist, need sõbrannad on ise pigem klassikalisemad riietujad (ei mõtle pükskostüüme :D), ikka kenad ja nooruslikud, lihtsalt klassikalisemad. Vivienne Westwood mulle tõenäoliselt nii ei ütleks. Kui sõbrantsidega kaltsukates oleme koos šopanud, siis vahel leian midagi ja näitan hoopis sõbrannale, et näe, sulle sobiks, ja vastupidi, ta leiab midagi ja arvab, et see sobiks just mulle. Mingi ettekujutus sõbra või tuttava riietumisstiilist ju meil on, seega me ei kõnni pimedana ringi mitte midagi märkamata. Nüüd on muidugi see koht, mõtlen, et kas tõesti selliseid inimesi siis on, kes EI MÄRKAGI. Muidugi on. Aga kas neid on nii palju, nagu tundub igasuguste blogide, foorumite või portaalide netikommentaaridest???
Ja siis mõtlen – kuulge, lõpetage ära! Kui inimesed on suutelised üksteisele komplimente tegema stiilis “Sa näed täna nii kena välja!” või “Oo, lahedad kingad!”, siis suudavad nad ka teistpidi mõelda. Kui saate aru, kuhu ma rihin. Mõelda! Ma ei räägi “Issand, mis imelik soeng sul täna peas on!” tereütlemise asemel.
Naised ootavad oma kaaslastelt, et nad märkaksid, et nad on värskelt juuksuri juurest tulnud ja samas ise jauravad netis “Mina küll mitte kedagi pole kunagi oma peas sedasi arvustanud, ma ei oskagi niimoodi märgata ja mõelda, ma üldse ei pane teiste riideid või soenguid tähele!” ??? Ometi ootavad, et nende mees neid märkaks!!! Kas tõesti saab olla nii, et kohtud kellegagi, märkad teda ja ütled talle “Sul on täna nii ilus kleit!”, aga teistpidi ei ole võimalik märgata (oma peas, mitte välja öelda!) – a la, see uus soeng/juuksevärv talle nii hästi ei sobi. Krt, ma ei usu seda.
Loomulikult on mul ka miljon olukorda, kus mul on kiire ja ma ei pane absull midagi tähele ja ei mäleta üldse, mis inimesel seljas, näos, peas või jalas oli. No absoluutselt on nii ka. Aga samas ma tunnistan täiesti julgelt, et mul on silmad peas ja need töötavad. Lisaks ma ka kasutan neid. Nii juhtubki päris tihti, et ma märkan. NB! Märkamine ei ole avalikult arvustamine!!!
PS: mutistumine ei alga riietusest, vaid kogu olekust. Mõni kannab mingit rõivast ja näebki välja tädilik, teine aga kannab selle välja ning oskab kombineerida teiste rõivastega, mis teevad ta lõppkokkuvõttes ägedaks. Lisaks veel soeng ja palju muud. Päris paljud näiteks lõikavad oma juuksed ära poisipeaks mingi 45aastaseks saades ja näevadki järsku välja nagu mammid. Teised kannavad poisipead terve elu ja näevad seejuures väga vinged välja. Asi pole kindlasti ainult hilpudes.
Täna hommikul surfasin ja nillisin ühe brändi, mille ma hiljuti Tallinna Kaubamajast avastasin, riideid ja leidsin nende kodukalt paar nii ägedat kleiti. Kelle seljas mutilik, kelle seljas mitte. Fotod: nolofashion.com. Mõned asjad on neil ikka ulmelahedad.
Ma ei välista, et ma lõpuks murdun 😀
Fotod: nolofashion.com
leeenu
Vot mina olen see inimene, kellel stiili osas väga konkreetsed arvamused välja kujunenud, märkan nii ilusat kui hirmsat. Kahjuks olen valinud eriala, kus koolis/tööl käin pika valge kitliga, ainsaks aksessuaariks stetoskoop kaela ümber 😀 Seega ei olegi otseselt võimalik end riietuse kaudu väljendada. Vaba aeg kulub eranditult spordile ja õppimisele, seega piisakski, kui riidekapp koosneks spordiriietest, paarist pükstest ja paarist t-särgist. Kahju on! Naudin riiete valimist, sobitamist ja aksessuaaridega kombineerimist. Sinu stiil on ka super! Tahtsin lihtsalt südamelt ära rääkida 🙁
Kaidi
Ilus on hoolitsetud inimene. Ja komplimente teen kas või selliseid, et Sul on nii ilusad papud :D. Ja ma näekski sellises kaubamaja kleidis kui mutt välja. Ühesõnaga ootan uut moodi…
Liisa
Sust paris hea arvustus Pk, väga täppi
ebaparlikarp
Oot, ma pean siis vaatama minema…
Aa, mis seal täppi on? Et ma tegin tohutu karjäärihüppe enda meelest? 😀 Ei teinud ju! 😀 Vastupidi – ma olin nõus väiksema palgaga, aga tahtsin teha midagi sellist, mis mulle meeldib ning inspireerivas keskkonnas. Oma töö sisust ei ole ma kordagi täpsemalt kirjutanud, aga olen tõesti hõiganud siin mitu korda, et jumal tänatud, ma ei pea enam ummikutes tiksuma ja saan 10 mintsaga tööle ja et tööl on äge. “Ka suvaline tavaline töökoht” ja kogu keskkonnavahetus võib pärast 8,5 aastat ühes kohas olles hästi mõjuda.
Ma võin olla vabalt kellegi jaoks hall hiireke. Ma isegi kirjutasin, et kõik oleneb kontekstist. Aga kirjutasin ka, et VÕRRELDES aastatetaguse ajaga ei ole ma enam nii klassikaline-konservatiivne-kontoritibi. Ehk, et ma võrdlesin iseennast mineviku iseendaga ja võrreldes selle ajaga ma enam tõesti nii kontoritibilikult ei käi. Nimetasin end tavaliseks hipsteriks ja siin Kalamajas elades kaon ma tõesti massi ära, siin on kõik sellised ürp-toss inimesed. Peetris vanas töökohas käisid aga natuke teise välimusega inimesed. Nii ongi.
Ja praegusele elukaaslasele peaks siis ka ütlema, et kle meil on ühine laps tegelt, sest ma pole kindel, et ta seda teab 😀
Ühesõnaga…väga ei viitsi rohkem, perekool noh… Poen oma halli urgu ära, õhtu on ka juba nii hall, ei teagi, kas leian selle uru üles 😀
Aga aitäh lõbusa vihje eest.
MingiMann
Nolost rääkides, siis soovitan soojalt neid asju ennem selga proovida. Suurused on minu arust päris nihkes ja ise M kandjana olen 2 kleiti ostnud XS suurusele. Ma ei kujuta ette, millise suuruse peaksid Sina valima:)
ebaparlikarp
Tallinna Kaubamajas saab proovida õnneks.
Nell
Mulle meeldib kui märgatakse teiste lahedat riietust/aksessuaare ja tehakse komplimente. Mul üks töökaaslane üsna regulaarselt kiidab kui kellelgi midagi lahedat seljas/küljes märkab. Mõnus tunne on olla märgatud, üritan üle saada sellest ehteestlaslikust “ah, see vana asi” vastusest ja hoopis ise ka teisi märgata ning ilusaid asju öelda.
ebaparlikarp
Mina ka alati ütlen komplimendi, kui kellelgi ägedad kingad või näeb üldse kuidagi eriliselt kena välja 🙂 Ütlen ka meestele.
M
Mina nt olengi täitsa paberitega tartlane 😀 … hehe ja seda nii mitmeski mõttes.
Muidugi ma märkan stiilseid inimesi aga minu jaoks pole ka kogu see teema just see, millega ma viitsiksin end igapäevaselt “vaevata”. Meikimine ja muu tilulilu käib sinna hulka.
On olnud perioode, kus ma iga jumala päev teen korraliku meigi, valin riideid ja möllan.. ja siis järgneb uus periood (paar aastat nt!), kus mul ei saaks enam rohkem suva olla. No näiteks vallalisena ja kui sai ikka pidevalt peol käidud ja igasugustel üritustel, siis oli see rohkem teema. Pärast oma tulevasega kohtumist ei viitsinud. Ei lasnud ennast käest ära aga lihtsalt ei viitsinud. Abikaasa on ka pigem sellist tüüpi, et tal on suva. Kui kusagile minek on, siis paneb muidugi ilusa triiksärgi ja teab ka mis asjad omavahel sobituvad jne aga üldiselt lihtsalt ei viitsi. Üle tee asetsevasse poodi läheb näiteks kodupükste (loe: pidžaama) ja kalossidega. Tööl oli mul ka vaba riietus, tavaline kena kontor aga klientidega suhtlus meilitsi-telefoni teel ning käisingi vist paar aastat ilma meigita ja siis nende riietega, mis parajasti mugavad tundusid. Teksad-ketsid-t-särk või mingi kleit ja tennised.
Lapsega koju jäädes hakkasin uuesti rohkem sättima-mukkima, sest lihtsalt mulle tekkis ilmatuma palju vaba aega ja oli rohkem viitsimist. Praegu olen selline vahepealne, kusagile minnes vist enamasti ikka teen näo pähe ja no kui teinekord harva peole satun, siis löön end ikka väga üles.
Riiete ostlemine on minu jaoks siiani tüütu kohustus. Vabatahtlikult niisama poes ma ei jõlgu, netist pole vist eales midagi googeldanud või tellinud või uudistanud. No ei ole ühegi riietuseseme suhtes sellist huvi olnud. Õnneks on nüüdseks kujunenud mõnus garderoob kvaliteetsetest asjadest, mis mulle meeldivad ja mis ka vastu peavad. Võin vabalt käia 10 aastat sama kleidiga, ka mitu üritust järjest kui mul peaks olema just selle kleidi tuju. Kui kedagi häirib, siis võib mujale vaadata.. 😀
Ümbritsevad inimesed pole siiani kurtnud. Võib olla tagaselja räägivad aga võib olla on nad ka lihtsalt liiga tartlased ja kannavad ise ka sama kampsunit 10 aastat ja neid lihtsalt ei huvita 😀 Komplimente olen samas alati saanud, isegi tallinlastelt 😀
ebaparlikarp
Ma lugesin, et “kommentaare olen samas ALASTI saanud”. 😀 😀
Ma isegi ei viitsi end peo jaoks üles mukkida, mul pole isegi aastaid ühtegi lauvärvi olnud, huulepulka kasutan 4 korda aastas vist. Õnneks saan ka tööl vabalt tenniste ja kleidiga käia. Ühed lahtised platvormtallaga kingad on mul ka, kui väga ilus ilm ja mõtlen pikem olla, panen need.
Saara
Jälle nõus. Nagu ka kirjutasin, huvitava stiiliga inimese puhul tahaks ka teada, kuidas ta tiksub😉.
Saara
Selle viimasega olen küll hästi nõus! Aga ma pole kunagi ka arvanud, et oled pealiskaudne, sest ei tunne Sind.
Nendel minu kirjeldatud nn. “Tartu-inimestel” on üks teine hästi positiivne külg. Nad mõtlevad pigem, kas mingi raamat või artikkel oli hea😉!
ebaparlikarp
Ma isegi ei arvanud, et sina nii arvad, vaid üleüldiselt.
Üks ei välista minu jaoks teist, ka väga stiilsed inimesed loevad raamatuid ja artikleid ning juurdleva selle üle. Ning on inimesi, keda huvitab vaid alko hind.
Saara
Siin on vist laias laastus kaks varianti. Esiteks inimtüübid, kellele on välimus tähtis ja teised, kellele ei ole. No tõesti on inimesi, kellele pole ei enda ega teiste välimus kuigi tähtis, nad ei teagi, mis see zara-basic on😂. Kampsun selga, teksad jalga, valmis! Tartust! 😂 Need inimesed üldiselt ka ei näe, et täna ilus ja homme, võimalik, et inetu, sest pole lihtsalt oluline. Siis pole ka midagi öelda. Ei ilusat ega inetut. Ega tekigi küsimust, kas midagi inetut ka välja öeldakse või endale komplimenti oodatakse. Sest see pole oluline. Teiseks olen märganud, et on olemas inimesi, kes ei mõtle ega näegi “halbu” asju. Nad võivad ise ülinunnud ja moeteadlikud olla, ka oma riietuses. Aga nad on kuidagi hästi positiivsed, ei olegi võimelised teise inimese kohta mõtlema, et no küll tal on täna ludri soeng või et ei tea, kust urust ta selle kleidi täna välja tõmbas. Ja ka ei ole alust midagi öelda.
Aga huvitava välimuse ja stiiliga inimesed on igal juhul huvitavad vaadata. Järgmisena tahaks kohe teada, kuidas nad nö. tiksuvad.
PS. Mu tütre (15) klassis on hetkel hull trend kogu aeg üksteisele komplimente teha. Tema eestlasena on otsekohene ja ütleb vaid neid asju, mida tõsiselt mõtleb. Aga mõnel lõuna- ja lääne-eurooplasel tuleb kiitust käisest ja oleme ka arutanud, mis mõte on öelda midagi ainult ütlemise pärast. Aga see on hoopis teine teema.
ebaparlikarp
Sul on ilmselt õigus, aga interneti järgi jääb mulje, et neid “Tartust!” inimesi on kuidagi liiga palju 😀
Ma mingis postituses just kirjutasin ka, et ilmselt on inimesi, kes saavad aru, ja on neid, kes ei saa.
Lisaks tahan ma ka rõhutada, et üks asi on märgata, et inimesel on ludri soeng, aga teine asi on hoopis see, kui sellest tehakse selle inimese kohta põhjapanevaid järeldusi. Vot see on pealiskaudne.
Piret
Minu arust on kogu riietuse/soengute/kingade/kottide teema kuidagi liiga ületähtsustatud, sest… Mis vahet seal on, kuidas keegi välja näeb? Kui ta just pesemata ja kasimata ei ole…
Ma saan aru, et teatud inimestele see meeldib ja nende jaoks on see justkui võimalus eneseväljenduseks ja nad saavad kasutada nii oma loovust vms, aga mina näiteks tunnen, et see on ääretult ebaõiglane, et minult kui naiselt, kes on tööalaselt üsna heal positsioonil, justkui eeldatakse seda, et ma sellele teemale tähelepanu pööraksin ja ikka piisavalt sätitud välja näeksin. Sest mulle juhuslikult ei paku riietusega tegelemine absoluutselt huvi. Võiksin vabalt käia tööl päevast päeva mingi kolme erineva komplektiga, üldse ei tunneks ennast halvasti. See tunne, kuidas enne tähtsamaid kohtumisi või sündmusi tööl sind pealaest jalatallani “üle vaadatakse”… Väkk… Kõva häälega ei ütle muidugi keegi midagi, aga seda tajub ju… Või olen ise lihtsalt ebakindel ja kujutan asju ette. 😀 Samas vaevalt…
Samas me ju kõik teame, kuidas on kriitikat saanud Ene Ergma, Marju Lauristin, Kersti Kaljulaid ja teised, kelle puhul peaks küll kõige olulisem olema ikka see, mida nad suust välja ajavad, mitte see, kas nende kõrvarõngad on ikka Eesti disainerite uuest kollektsioonist.
Ma ei saa öelda, et see lausa minu unistus oleks, et võiksin ilma teiste arvamust kartmata tööle minna iga päev nagu Steve Jobs, kelle riidekapp koosneski täpselt samadest pükstest ja täpselt samast sviitrist, aga mulle õudselt meeldiks, kui ma võiksin seda teha, kui ma tahan. Kartmata kõõritavaid pilke.
Muidugi meeldib mulle ka aeg-ajalt ennast ilusaks teha ja peenesse restorani minnes ilus kleit selga panna ja “naine olla”, aga ma tahaks, et ma vähemalt igapäevaselt ei peaks absoluutselt selle teemaga tegelema, sest tahaks oma aega palju olulisemate (minu arvates) asjade peale kulutada.
Peaks vist minema tööle, kus on vormiriietus. 😀 Siis oleks need mured lahendatud.
ebaparlikarp
Vormiriietusega oleks tõesti lihtne 😀 Mina käin küll tööl riides, nagu ma tahan. Ei säti tundide kaupa, ega midagi, lihtsalt panen need riided kapist, mille tuju on. Ja no kapis mul suht okeid riided 😀 Tosse-tenniseid mul mingi 7-8 paari, tavaliselt valin sealt midagi suvalt jalga. Ei vaeva selle kõigega hullult pead, aga samas meeldib kombineerida. Minu jaoks on näiteks meik selline teema, et panen veits puuderkreemi, ripsmekat ja põsepuna ja rohkem ei viitsi mässata. Kindlasti vaatab mind mõni mimm, et issand milline lubi näost 😀 Aga mul on sellest sügavalt suva. Tal ju ongi õigus oma peas mõelda, mida tahab.
Piret
Sinul ilmselt tulebki see riietumine kergelt ja aega selle peale ei kulu, sest stiilitaju on hea, figuur lubab suht kõike kanda ja kui eelnevatele lisada veel sinu enesekindlus ka, siis ongi 2 minutit ja stiilne inimene valmis. 😀
Minul on aga nii, et ma küll stiili mõttes vist täiesti mööda ei pane, aga samas kõike omavahel kombineerida ei julge ja nende sobivate asjade poest üles leidmine ainuüksi on ko-hu-ta-valt ajamahukas ja eelkõige tüütu protsess.
Veits ülekilosid on ka, mistõttu iga riidepuul rippuv asi selga ei sobi ja jälle… Keeldun poest päevade viisi riiete otsimisest. 😀
Välimuse osas (muus osas õnneks mitte) olen ka kohutavalt ebakindel ja kogu aeg on tunne, et miski ei sobi minu kehakujuga või ei sobi asjad omavahel kokku ja…
Ja lõpptulemusena ongi üks häda ja viletsus. 😀
Kadestan inimesi, kellel tuleb asi lihtsalt.
ebaparlikarp
Aga see, et sa oma ebakindlusest nii lustakalt ja avameelselt räägid, näitab minu meelest küll seda, et tegelt sa saaks endaga veits tööd teha vaimsel tasandil ja “liftist väljub täiesti enesekindel inimene” 😀
Allegra
Veits tööd teha?
Kui see nüüd lohutav-julgustavalt öeldud on, siis tore, aga veitsist tööst ei pruugi piisata.
Sellegipoolest, soovin Piretile (ja isseendale) edu nii värvide kui lõigetega katsetamisel. Värvidega on veel eriti huvitav.
ebaparlikarp
See oli täiesti siiras julgustus. Ja miks kohe ette mõelda, et appi, äkki “veitsist” ei piisa? Hakka pihta, alusta kuskilt, küll siis paistab edasi. Ma olen ikka ise ka enda asjadega veits tegelenud ja tähtis on kuskilt alustada, muidu ei hakka midagi juhtuma.
Allegra
M6tlesin pisut, kas viitsin veel sel ‘veits tööd ‘teemal s6na v6tta, aga siiski ei viitsi.
Mis aga riietumisse üldisemalt puutub, siis see on küll paras Pandora laegas, mille avamine v6ib väga erinevate teemavaldkondadeni välja viia.
Aga toon siia l6ime veel ühe lugemise, millega kohe ei saa mitte n6us olla (ikka iseendast räägin) : http://www.lifeinacoldclimate.com/rants/a-non-capsule-wardrobe/