Tööintekad
Mõni aeg tagasi elasin ju väikestviisi läbi uuele töökohale kandideerimise kadalipu. Ma ei olnud 8,5 aastat mitte kuhugi kandideerinud ja ka 8,5 aastat tagasi ei pidanud ma töökoha pärast võitlema, mind kutsuti vestlusele, sest olin juba varem nö silma jäänud (pikem jutt). 8,5 aastat ühes kohas on tänapäeval pikk aeg. Täpselt nii parajalt pikk, et sellest pikem aeg ühes kohas võib juba takistuseks saada. Mingi piirini ühes-samas töökohas püsides (kindlasti oleneb ka valdkonnast!) näitab see uuele kohale kandideerides inimese pühendumist, tasakaalukust, püsivust. Liiga kauaks ühte kohta jäänuna võidakse teilt uude kohta kandideerides aga küsida, et kas teil üldse ambitsioone olnud pole. Ühe minu tuttavaga nii juhtus, ta jäi lõppvoorus just sellepärast tööst ilma. Koht oli ise ka muidugi selline väga kiiresti arenev, mis eeldas oma töötajalt ilmselt sama.
Minule andis see pikk aeg ühes kohas veel plusspunkte. Ja tegelikult ei saa ma oma kandideerimisprotsessi kuidagi kadalipuks nimetada. Saatsin CV ja motivatsioonikirja vaid nendesse kohtadesse, mis mulle tõesti huvi pakkusid, vist oli 5 kohta. Laias laastus võib öelda, et tegemist oli reklaamivaldkonnaga. Vestlusel käisin neljas erinevas kohas. Esimest korda minnes pelgasin, sest mul polnud ju sada aastat sellist kogemust olnud. Pärast sain aga täieliku enesekindluse tagasi ja pigem nautisin õhinaga kõiki vestlusi.
Esimene koht oli reklaami- ja müügiteema. Grupivestlus. Ehk siis nägin kohe ka teisi kandidaate. Personalijuht võttis meid vastu, kohale oli tulnud vaid 3 kandideerijat. Kõik oli väga professionaalne ja viisakas, kuni tulid sisse nö ülemused. Ca 30aastased kutid. Kaks neist olid täitsa asjalikud ja üks oli selline kuldkett-rullnoka tüüpi vend. Ta istus laua taha toolile lösakile (sest sellised vennad ei istu ju kunagi sirge seljaga!) ja tõmbas ühe jalalaba ülbelt teise põlve peale. Hea meelega oleks ta ilmselt jalad lauale visanud. Rääkis sellises faa-faa stiilis, nagu ta oleks vähemalt Merko Ehituse, Olympic Casino ja Swedbanki ainuomanik, tegelikult polnud ta isegi mitte selle sama ettevõtte omanik, kuhu ma kandideerisin. (Ma muidugi ei arva ka, et omades mingit ettevõtet, peaks inimene õhku täis minema). Näts oleks olnud täiskomplektist veel puudu!
See töövestlus oli tegelikult suht taulutav, personalijuht hoidis kõike enamvähem koos. Küll aga teadsin ma absoluutselt kohe, et sellise kuldketi-vennaga ei hakka ma iialgi koos töötama, eriti tema alluvuses. Seega nautisin kogu protsessi kui kogemust, mis sellest kohast kaasa võtta. Kohapeal selgus, et nad otsivad pigem inimest, kelle kogemus ei ole üldse oluline, põhiline on see, et ta tahaks vaid MÜÜA! Üle laipade! B2B müük pole minu jaoks kunagi tähendanud üle laipade minekut ja tänu laipadele järjest suurenevaid rahanumbreid, vaid pikaajalist koostööd, mis oleks kasulik mõlemale osapoolele. Hiljem googeldasin neid “kolme ülemust” ja sotsiaalmeedia oli täis suurustavaid pilte neist kolmest või kahest (kuidas parasjagu pildile jäädud oli), pildiallkirjaga “BOSSID!” või “TEGIJAD” vms. Naerukoht! Minu jaoks.
Teises kohas võttis mind vastu personalispetsialist, kes hakkas kindlaks tegema, kes ma olen, mis on mu kogemus, oskused ja isiksuseomadused. Vestlus, kus keegi ei näidanud jalad üle laua, kui tähtsad nad on, vaid sisukas ja detailne jutuajamine, millele lisandus ka teine voor juba ettevõtte endaga. Olgu öeldud, et see on hetkel mu tänane töökoht.
Kolmandas kohas küsisin ma oma potentsiaalsele tööandjale ülejõukäivat tasu. Vestlus sujus hästi, olin valdkonnaga kursis, juhtisin olukorda. Koht ise oli innovaatiline ja vahva seltskonnaga, asukoht ka hea. Aga palga teema, mille potentsiaalne tööandja ise tõstatas, oli talle valukoht. Küsis, kas oleksin nõus väiksema tasuga. Minul oli neile aga juba koos sooviavaldusega saadetud piir, millest alla ma poleks olnud nõus ja nii ma ka ütlesin. Lõppkokkuvõttes tore kogemus, aga koostööd sellest ei tulnud.
Neljas koht oli mulle positiivne üllatus. Inimesed, kelle alluvusse ma oleksin sattunud, tundusid väga professionaalsed, huumorimeelega ja asjalikud. Klappisime kohe, see oli mõlemapoolne. Mulle tehti sealt väga hea pakkumine. Hoopis parem, kui see, mida nad alguses pakkuda plaanisid ja mis töökuulutuses seisis. Kaalusin pikalt, käisin ka kohapeal teist korda erinevatest detailidest rääkimas. Valik oli raske, aga lõpuks otsustasin mingi kummalise sisetunde järgi teise koha kasuks. Nad ei tahtnud mind minema lasta, uurisid, mis puudu jääb – töötasu vms? Ei, töötasu ei olnud teema. Vastupidi, see oli koht, kus ma oleksin kompromissile tulnud (teatud piirini muidugi), kui saaksin teha, mida ma päriselt ka tahan. Raske südamega ütlesin ära, riskisin ja tegin ilmselt õige valiku.
Ühte kohta mind ei kutsutudki. Praegu mõtlen, et see oli ka kõige nõmedam koht 😀 Ja üldse mitte asi, mida ma teha tahaks.
Kuidas teil töövestlused läinud? Millal viimati kandideerisite? Mis on kõige nõmedamad olukorrad, mis vestlusel juhtunud on?
Päise foto: pexels.com
Teira
Kandideerisin pärast ülikooli lõpetamist Swedbanka ja toonasesse Nordea panka telleriks. Ühel päeval helistati ja kutsuti vestlusele. Need kaks panka asusid kõrvuti ühes kaubanduskeskuses. Läksin Swedbanka ja ütlesin, et tulin töövestlusele, teller teeb suured silmad ja ütleb, et ilmselt ma olen kontoriga eksinud, neil ei ole täna seal vestlusi. Helistas suuremasse kontorisse ja sealt ka öeldi, et täna ühtegi vestlust ei ole. Ja siis lõi pähe, et mind kutsuti vist hoopis Nordeasse vestlusele. Kui mind vestlusele kutsuti, siis tänavamüra taustal ei kuulnud panga nime, aga asukoht jäi meelde. Niisiis jooksin Swedbankast otse Nordeasse vestlusele, ELU MARK 😀
ebaparlikarp
Issand kui hea!!! 😀 😀
K
Minu kaks viimast tööintervjuud, kus ma hiljem ka töö sain, olid suht edukad. Ühele kutsuti läbi tutvuse, teisele saatis tääagentuur. Mõlemalt intervjuult lahkusin nii, et alustasise kuupäev oli kokkulepitud. AGA, just kogesin UK-s, et konkreetselt tööintervjuule saada, on ikka mega raske. Minul näiteks võttis aega 6 kuud, et töö leida. Saatsin laiali oma CV ikka kümnetesse kohtadesse, kuid eks minu valdkond ole ma selline, et raske on silma jääda 🙂
Merje
Eelmises kohas töötasin 11 aastat. Saatsin kaks CV-d – ühest kohast vastati, et kooli kõrvalt töötamiseks see koht ei sobi, teise sain tööle. Joppas, poleks uskunud, et tööotsimine nii valutu võiks olla! 😀
Ene
Hmmmm… Minu tööintekad on olnud vägagi eriilmelised.
Teismelisena Õhtulehe suvereporteriks kandideerides mäletan, et nägin tervet punti inimesi juba toas ja arvasin, et tuleb grupiintervjuu. Tegelikult oli meid kõiki juba CV ja artiklinäidiste põhjal tööle võetud.
MTÜ RuaCrew’sse kandideerides oli eriti hea algus see, et ma jäin vist mingi 3h hiljaks ja kuna mul oli telefon lennurežiimis, ei saanud tööandja mind kätte ka. Tööle õnneks siiski sain.
Suusakuurordi kohvikusse baristaks kandideerides baristaoskuste kohta põhimõtteliselt ei uuritud. Küll küsiti aga, et kellega ma tahaksin õhtust süüa, kui saaksin ükskõik kelle valida. Ma ütlesin, et valiksin Astrid Lindgreni. Seejärel sain seletada, et kes see Astrid Lindgren siis on (boss on Uus-Meremaalt).
Suusakuurorti suusapatrulli ametile kandideerimise “tööintervjuu” on muidugi kõige huvitavam olnud, sest protsess kestis kaks päeva. Esimene päev suusatamine, teine päev töötoad ja 20min miniintervjuu, kus ma enda meelest osad asjad ikka väga valesti vastasin. Aga viimaste uudiste järgi olen nimekirjas üpris kõrgel kohal. Töölesaamine sõltub aga sellest, et kui paljud töölt ära lähevad.
Praegu kuna teen enda ettevõtte alt kirjatöid, siis otseselt tööle kandideerima ei peagi, kuid mõnes mõttes on tööalased läbirääkimised veel raskemad, sest väljamõtlemine, et mis hinda peaksin küsima, on suhteliselt keeruline. Aga teen selle suhtumise kallal tööl ja ei lase endal miinimumiga piirduda.
Eeva
Praeguse töö sain ilma igasuguse kandideerimiseta. Saatsin emaili pakkudes ennast tööle (töökuulutust polnud, lihtsalt spämmisin). Tööandjale avaldas muljet minu inglise keele oskus ja põhimõtteliselt pakkus kohe mulle tööd. Ma lendasin kuu aja pärast kohale ja 2,5 aastat hiljem olen ikka siin ja mu ülemusest on saanud hea sõber.
Kaalun aasta lõpus siit edasi (tagasi?) liikumist, aga kogu tööotsimise ja intervjuude jama hirmutab pigem paigale jääma. Ma ei ole eriline müüginaine ning arvestades eelnevaid tööotsimise kogemusi Eestis, siis ainuüksi mõte sellest tekitab stressi.. 😀
ebaparlikarp
Tegelt pole nii hull, iseendasse peab uskuma ja olema meeldiv inimene, muud nippi ei olegi.
Nell
Oma 33 eluaasta jooksul olen teinud läbi 3 tööotsingut. Esimese koha kohe peale ülikooli sain ilmselt seetõttu, et olin noor ning tolle koha ülemus lootis minust hästi juhitava ühiku “voolida”. Üsna pea sain aru, et ülepeakaela valitud amet ei ole mina ning lahkusin. Teise koha leidsin üsna juhuslikult. Hoopis teine valdkond, 0 kogemust alal ja valdkonnas aga tundus huvitav. Osutusin valituks oma varasema hariduse ja keeleoskuse pärast. Ja kui selle teise töökoha aeg otsa sai siis algas pikem tööotsingute saaga. Kandideerisin vaid kohtadesse, mis mind tõesti huvitasid. Seega palju vestelda ei saanud. Sain aga teada oma üüratud miinused tööturul. Esiteks lasteaialaps, keelduti uskumas, et lapsel on ka isa, kes temaga haiguste ajal kodus on (mida ta kusjuures viimased 1,5 aastat teinud ongi). Teiseks miinuseks olid mu 2 kõrgharidust, sain teada, et enese arendamine ja uute asjade õppimine teatud ametikohtades ei ole hea. Ja kolmandaks oli mul üle 5 aasta töökogemust ühes valdkonnas, mis mitme tööandja jaoks välistas variandi, et ma võiks teha ka teist laadi tööd (haridusele vastavat nt).
Oma praegusest töökohast sain algul eitava vastuse, valiti teine. Aga kui selgus, et seal luuakse veel juurde samu ametkohti, ei korraldatud uut konkurssi vaid helistati, küsiti, kas olen veel saadaval ning kutsuti tööle. Kusjuures lasteaialaps seal probleemiks pole (võimaldatakse hoopis kodukontorit kui vaja, ka meestöötajad on lastega hoolduslehtedel), õppimist soositakse ning hinnatakse stabiilsust. Eks miinuseid ikka on aga suhtumine inimestesse mulle meeldib.
ebaparlikarp
Suhtumine inimestesse on suht kõige olulisem 🙂
Mari
Ma pole, õnneks, kunagi kusagile kandideerima pidanud. Mind on ise leitud.
Valetan! Ükskord kandideerisin, aga neil kulus valiku tegemiseks 2 kuud! Muidugi olin teise koha leidnud juba. Ja seda nuttu ja hala siis , et kas ma ei tahaks ümber mõelda.
Need, kes räägivad, et kui oled juba 5+ aastat töötanud ühel kohal ja kahtlustavad arenemisvõimetuses ja mugavuses? tuleb sirgelt kuradile saata!
Igast lösutajatest töllmokad tuleb ka kuradile saata 😉
Jõudu ja rõõmu sulle uues kohas! 😘
ebaparlikarp
Aitäh-aitäh! Muidugi tuleb iseendale kindlaks jääda ja end väärtustada!