Mõni aeg tagasi elasin ju väikestviisi läbi uuele töökohale kandideerimise kadalipu. Ma ei olnud 8,5 aastat mitte kuhugi kandideerinud ja ka 8,5 aastat tagasi ei pidanud ma töökoha pärast võitlema, mind kutsuti vestlusele, sest olin juba varem nö silma jäänud (pikem jutt). 8,5 aastat ühes kohas on tänapäeval pikk aeg. Täpselt nii parajalt pikk, et sellest pikem aeg ühes kohas võib juba takistuseks saada. Mingi piirini ühes-samas töökohas püsides (kindlasti oleneb ka valdkonnast!) näitab see uuele kohale kandideerides inimese pühendumist, tasakaalukust, püsivust. Liiga kauaks ühte kohta jäänuna võidakse teilt uude kohta kandideerides aga küsida, et kas teil üldse ambitsioone olnud pole. Ühe minu tuttavaga nii juhtus, ta jäi lõppvoorus just sellepärast tööst ilma. Koht oli ise ka muidugi selline väga kiiresti arenev, mis eeldas oma töötajalt ilmselt sama.

Minule andis see pikk aeg ühes kohas veel plusspunkte. Ja tegelikult ei saa ma oma kandideerimisprotsessi kuidagi kadalipuks nimetada. Saatsin CV ja motivatsioonikirja vaid nendesse kohtadesse, mis mulle tõesti huvi pakkusid, vist oli 5 kohta. Laias laastus võib öelda, et tegemist oli reklaamivaldkonnaga. Vestlusel käisin neljas erinevas kohas. Esimest korda minnes pelgasin, sest mul polnud ju sada aastat sellist kogemust olnud. Pärast sain aga täieliku enesekindluse tagasi ja pigem nautisin õhinaga kõiki vestlusi.

Esimene koht oli reklaami- ja müügiteema. Grupivestlus. Ehk siis nägin kohe ka teisi kandidaate. Personalijuht võttis meid vastu, kohale oli tulnud vaid 3 kandideerijat. Kõik oli väga professionaalne ja viisakas, kuni tulid sisse nö ülemused. Ca 30aastased kutid. Kaks neist olid täitsa asjalikud ja üks oli selline kuldkett-rullnoka tüüpi vend. Ta istus laua taha toolile lösakile  (sest sellised vennad ei istu ju kunagi sirge seljaga!) ja tõmbas ühe jalalaba ülbelt teise põlve peale. Hea meelega oleks ta ilmselt jalad lauale visanud. Rääkis sellises faa-faa stiilis, nagu ta oleks vähemalt Merko Ehituse, Olympic Casino ja Swedbanki ainuomanik, tegelikult polnud ta isegi mitte selle sama ettevõtte omanik, kuhu ma kandideerisin. (Ma muidugi ei arva ka, et omades mingit ettevõtet, peaks inimene õhku täis minema). Näts oleks olnud täiskomplektist veel puudu!

See töövestlus oli tegelikult suht taulutav, personalijuht hoidis kõike enamvähem koos. Küll aga teadsin ma absoluutselt kohe, et sellise kuldketi-vennaga ei hakka ma iialgi koos töötama, eriti tema alluvuses. Seega nautisin kogu protsessi kui kogemust, mis sellest kohast kaasa võtta. Kohapeal selgus, et nad otsivad pigem inimest, kelle kogemus ei ole üldse oluline, põhiline on see, et ta tahaks vaid MÜÜA! Üle laipade! B2B müük pole minu jaoks kunagi tähendanud üle laipade minekut ja tänu laipadele järjest suurenevaid rahanumbreid, vaid pikaajalist koostööd, mis oleks kasulik mõlemale osapoolele. Hiljem googeldasin neid “kolme ülemust” ja sotsiaalmeedia oli täis suurustavaid pilte neist kolmest või kahest (kuidas parasjagu pildile jäädud oli), pildiallkirjaga “BOSSID!” või “TEGIJAD” vms. Naerukoht! Minu jaoks.

Teises kohas võttis mind vastu personalispetsialist, kes hakkas kindlaks tegema, kes ma olen, mis on mu kogemus, oskused ja isiksuseomadused. Vestlus, kus keegi ei näidanud jalad üle laua, kui tähtsad nad on, vaid sisukas ja detailne jutuajamine, millele lisandus ka teine voor juba ettevõtte endaga. Olgu öeldud, et see on hetkel mu tänane töökoht.

Kolmandas kohas küsisin ma oma potentsiaalsele tööandjale ülejõukäivat tasu. Vestlus sujus hästi, olin valdkonnaga kursis, juhtisin olukorda. Koht ise oli innovaatiline ja vahva seltskonnaga, asukoht ka hea. Aga palga teema, mille potentsiaalne tööandja ise tõstatas, oli talle valukoht. Küsis, kas oleksin nõus väiksema tasuga. Minul oli neile aga juba koos sooviavaldusega saadetud piir, millest alla ma poleks olnud nõus ja nii ma ka ütlesin. Lõppkokkuvõttes tore kogemus, aga koostööd sellest ei tulnud.

Neljas koht oli mulle positiivne üllatus. Inimesed, kelle alluvusse ma oleksin sattunud, tundusid väga professionaalsed, huumorimeelega ja asjalikud. Klappisime kohe, see oli mõlemapoolne. Mulle tehti sealt väga hea pakkumine. Hoopis parem, kui see, mida nad alguses pakkuda plaanisid ja mis töökuulutuses seisis. Kaalusin pikalt, käisin ka kohapeal teist korda erinevatest detailidest rääkimas. Valik oli raske, aga lõpuks otsustasin mingi kummalise sisetunde järgi teise koha kasuks. Nad ei tahtnud mind minema lasta, uurisid, mis puudu jääb – töötasu vms? Ei, töötasu ei olnud teema. Vastupidi, see oli koht, kus ma oleksin kompromissile tulnud (teatud piirini muidugi), kui saaksin teha, mida ma päriselt ka tahan. Raske südamega ütlesin ära, riskisin ja tegin ilmselt õige valiku.

Ühte kohta mind ei kutsutudki. Praegu mõtlen, et see oli ka kõige nõmedam koht 😀 Ja üldse mitte asi, mida ma teha tahaks.

30698026_10213550442489911_5515882535244005376_n

Sorry, et udune pilt, aga õnnelik töötaja uuel tööpostil. Stuudiovõtete päev.

Kuidas teil töövestlused läinud? Millal viimati kandideerisite? Mis on kõige nõmedamad olukorrad, mis vestlusel juhtunud on?

Päise foto: pexels.com