Nii mõnus on nädalavahetusel ärgata, kuskil une ja ärkveloleku vahel veidi kõõluda ja siis vaikselt voodis virguda, kassid peakohal nurru löömas. Ma tegelikult ei maga poole lõunani, ärkan ikka nii 8-10 vahel ning pikendan hommikust ärkamist lihtsalt voodis mõnulemisega. Samas on ka nii hubane pühapäeva hommikul sassi magatud peaga elutuppa astuda, kohvimasina nuppu vajutada ja kohvilõhna levimist tunda….

Nädalavahetuse hommikul ongi see dilemma, et kuigi nii hea on voodis pikutada, on sama hea ka kohviga diivanil lesida. Ja see hetk tuleb mul pühapäeva hommiku ära tunda, millal voodis virgumisega lõpparve teha ja alustada teise mõnusa etapiga, sest järgmine võimalus voodis mõnulemist kogeda on nädala aja pärast laupäeval 🙂 Jajaa, esimese maailma probleemid, aga vast meil kõigil on sarnaseid väikseid nautlemise mõtteid iga päev peas, aga kui need ekraanile formuleerida, siis tundub natuke naljakas. Et ohh, mis probleemid inimesel on – raske dilemma küll, kas ärgata voodist üles ja minna kohvi tegema või lösutada veel pooltunnike…

/Tegin teise kohvi just/

Tööle sõidan ma nüüd hommikul max 10 minutit. Ma saan kodust välja minna 15 minutit enne üheksat ja jõuan ikka õigeks ajaks. Varem sõitsin nii ca pool tundi. Ehk siis suvevaheajal, kui pole vaja last kooli jaoks äratada, saan ma magada lausa peaaegu 8ni. Aga mis on veel parem uudis – ma sõidan pärast tööpäeva koju vaid 15 minutit! Senise 35-60 minuti asemel, mis ma ummikutes tiksusin. Te ei kujuta ette, kui palju energiat ja närve see väike (tegelt suur!) elumuutus säästab. Ahh, mis ma alahindan – võibolla kujutate ikka, kui midagi sellist läbi teinud.

Ainuke miinuspool selle mitte ummikus tiksumisega (kuidas saab MITTE ummikus tiksumisel olla miinuspool eks?) on see, et päevas ei teki olukorda, kus mul füüsiliselt ja vaimselt pole mitte midagi muud teha, kui MÕELDA! Oma mõtteid mõelda saan ma muidugi ükskõik, millal, aga pole sellist olukorda, kus ma olen selleks lausa füüsiliselt sunnitud. Autoroolis 45 minutit töölt koju tiksudes olin ma selleks sunnitud. Tihti tulingi töölt koju, pea mõtteid täis ja blogipostitus juba peas valmis. Mitte et ma pean roolis postitust genereerima, ei! See lihtsalt tuli seal ja mõtted vajasid väljapääsu, nii kui koju jõudsin. Nüüd hopsti koju jõudes ei jõua ma isegi mõelda, mida kodus süüa teha.

Blissis olen lõunatamas käinud. See oli mu unistus ju, et saaks seal lõunat süüa! Aga see on lausa ohtlik, sest seal on nii head toidud ja ma ei suuda taldrikule kühveldamist lõpetada. Loodan, et suudan end tagasi hoida ja sinna mitte liiga tihti sattuda.  Ja näiteks Umami resto on lähedal! Peetris ma ei viitsinud kuhugi lõunal välja sööma minna (ega seal väga valikut pole ka), aga nüüd on terve linn käe-jala juures ja kevad ka, ning varsti saab kuskil välikohvikus lõunat nautida.

Aga äge on see, et ma lausa ootan esmaspäeva. Seltskond on ka lahe! Märksõnadeks on: * huvitav, *väljakutsed, *uued kogemused, *koosolekud, *kohtumised, *reklaam, *disain, *ajurünnak, *lõbus, *projektid, *mugavustsoonist välja… Ma olen juba pikemat aega sellel lainel, et kui keegi küsib mult, et ei tea, mis teha, kas riskida ja võtta midagi uut ette, siis mul on nagu et MUIDUGI!!!!

Foto: pexels.com