Täiega piinlik tunnistada, aga avastasin, et ma ei ole oma kasse vaktsineerinud. Loomulikult said nad lapsena kõik vaktsiinid ja ussirohtu olen ka regulaarselt andnud, aga vaktsineerimine justkui.. ee… läks meelest?! Ma räägin, et piinlik. Arstil käies pole ka küsitud või uuritud, et kas olete vaktsiine teinud. Ei, ma ei süüdista kedagi teist peale iseenda. Õnneks meil on kodukassid ning neid tegelikult ei pea vist iga aasta vaktsineerima.

Niisiis panin vaktsineerimise aja ja saatsin Karli ning lapse kassidega arstile, ma ise ei saanud minna. Natuke kahtlustasin, et äkki seal hakatakse pragama, et kus te varem olite. Kuigi telefonis öeldi rõõmsalt, et parem hilja kui mitte kunagi. Andsin Karlile kaasa asjalikke näpunäiteid kohtumiseks. Näiteks, et kui hakkavad riidlema, et miks te varem ei tulnud, siis ütle, et me oleme tegelikult vaktsineerimise vastased. Sest lihtsalt unustada oma lapsed vaktsineerimata oleks hoolimatu ja piinlik, aga olla vaktsineerimise vastane – see on aktsepteeritav ja vabatahtlik. Igaks juhuks uurisin Karlilt, et ega ta ei karda, et meie kassid pärast komplekssüste autistideks muutuvad. Kes seda tahaks eksole?!

Kõik läks õnneks hästi. Peale selle, et väike Jinxy kakas end pärast süsti retseptsiooniruumis täis. Tegelt mitte ennast täis, vaid lihtsalt ühe mälestuskringlikese keset kliiniku põrandat. Oli see kättemaks või hirm või lihtsalt süütu kakahäda… Seda teab vaid tema ise.

Autistlikke jooni pole ka seni esinenud.