Aga meie laps oskas juba “kohe alguses”…
Kui on üks valdkond, mis mind üldse ei tõmba, siis on need titekärud, mähkmekonteinerid, rinnapumbad, parimad vett hülgavad kombinesoonid, eriti kõigi nende asjade brändid ja edasi oskate seda loetelu juba ise jätkata. Oleks ka imelik, kui ma kõiki neid asju käsitlevaid teemasid kullipilgul jälgiks, sest mu enda laps on sündinud 2008 ning minu elus on praegu muud sihid ja mõtted. Õel on aga väike beebi ning vahel ikka juhtub, et ta küsib minult nõu või räägime niisama näiteks laste arenguetappidest. Paar päeva tagasi oli meil videokõne, see on mul ainuke võimalus näha õe last rohkem kui paar korda aastas. Lobisemise sees tuli jutuks näputoitumine ja õde küsis, kas ma sellest midagi tean ja kas ma pooldan. Täpselt nii, nagu ma ei ole kursis emmaljungadega, ei teadnud ma täpselt, misasi on näputoit. Jaa, ma saan aru, et laps sööb oma kätega, aga et mis vanusest või mis on selle plussid või miks üldse, sellesse ma süvenenud polnud. See tuli Eestisse vist veidi hiljem kui 2008, aga ma ei ole ka kindel.
Hakkasin uurima. Näputoitumine tähendab siis seda, et püreesid ja lusikaid üldse ei kasutata ja laps sööb oma kätega. Väidetavalt on nad valmis seda tegema juba kuuekuuselt, kui vaid võimalus antaks. Oma beebile andsin ma püreesid ja vahel terve suure porgandi igeme sügamiseks kummirõnga asemel. Kas ma seda just kuuekuusele andsin, seda ma ei mäleta, pigem natuke hiljem. (Üldse on nii imelik mõelda 9 aasta tagusele ajale, see on vist praeguse beebimajandusega võrreldes nagu paleoliitikum). Ilmselt paljud vanemad kasutavadki segiläbi nii püreede andmist kui ka näputoitu. Aga nagu selgub, on ka tulihingelisi näputoidu ja ainult näputoidu pooldajaid.
Loen siis neid näputoitumise plusse ja kasutegureid. Loen näiteks emmedeklubi.ee lehelt:
- “Näputoitumine annab lastele võimaluse toiduga ise tutvuda. See tähendab, et ta oskab kohe algusest peale erinevate toidutekstuuridega toime tulla.”
Kohe algusest peale? Aga mis on selle “kohe algusest peale” kasutegur? Miks peaks laps “kohe algusest peale” toidutekstuuridega toime tulema? Muidugi võib ju küsida, et miks mitte, aga ma tõesti tahaks teada põhjust. Miks see parem on? Mingi põhjus peab ju olema, kui see on toodud näputoitumise plussiks. Miks peab laps “kohe algusest peale” potil käima? Miks peab laps “kohe algusest peale” midagi tegema? Kus see algus erinevate oskuste puhul üldse on? Ja üldsegi, kas erinevatel püreedel siis ei olegi tekstuuri???
- “Enamasti on vanemad, kes on proovinud näputoitumist, selle suhtes kirglikud. Nad ütlevad, et nende laps sööb kõike ja see ei tekita hiljem tükilise toiduga harjutamisel lisamuresid.”
Mis vahet seal on, kas tükilise toiduga harjutamisel tekivad need mured hiljem (siis, kui tavaliselt on lapsed hakanud tükilist toitu proovima) või praegu (ehk “kohe alguses” näputoitu proovides)? Mure on ju ikka sama – äkki laps tõmbab toidu kurku – mis vahe seal on, on see mure alguses või hiljem. Lugesin veel mingite vanemate kogemust, kuidas nad on andnud oma lastele näputoitu ja tänu sellele on lapsed olnud hiljem nii suure isuga ja üldse ei pirtsuta toiduga. Ma ei saa aru, kust see seos tuleb? Täiesti vabalt võib olla, et nad oleks nii või naa suure isuga ja mitte pirtsutanud. Tundub nii vägivaldne seos näputoidu ja suure isu ning pirtsutamise vahel. See “mul oli nii” ja järelikult nii ongi, on kuidagi levinud viimasel ajal.
- “Näputoitumine säästab ka sinu aega. Sa ei pea eraldi püreesid tehes aega veetma.”
Ja siis miinuspoolele on kohe kirjutatud: “Isegi kõige tulisemad näputoitumise pooldajad nõustuvad, et see protsess on üsna räpane ja pärast tuleb osa sööki ära visata, sest suur osa sellest jõuab põrandale”. KUIDAS see siis lõppkokkuvõttes aega säästab? Siis kui inimene on üliaeglane toidu kahvliga puruks tegemisel (no teeb seda väikest kaussi mingi 3 tundi), aga väga kiire põrandate küürimises ja toidu ära viskamises? (Praegu mõtlen, et kahvliga millegi puruks tegemisega jääb ju ikka toidule tekstuur ja väiksed tükid, päris vedelaks seda ju niikuinii ei tee. Ja ka vedel olek on ju tekstuur, see tekstuur ongi vedel 😀 ).
Muudest allikatest kokkuvõtvalt veel:
- Lisaks peetakse suureks plussiks seda, et näputoitumisel areneb beebi motoorika. See tundub mulle kõige silmakirjalikum ja manipuleerivam kasutegur üldse, sest kui sa oma beebiga tegeled ja talle erinevaid arendavaid mänguasju pakud, siis ta motoorika areneb täpselt nii kiiresti, nagu sa seda arendad ja nagu on konkreetse beebi võimed. Keegi kirjutas ühe blogi kommentaariumis midagi sellist, et “Hakkasime lapsega näputoitu viljelema ja motoorika hakkas arenema tohutu kiirusega!” Nii vägivaldne seos. Lapse motoorika arenebki tohutu kiirusega ja sa saadki sellele kaasa aidata, olgu see siis jah näputoit või muud arendavad tegevused. Aga kui sa oma beebile ei oleks näputoitu andnud, kas ta siis oleks sul päevad läbi kuskil nurgas vedelenud ja lage vahtinud, et ta motoorika ei oleks arenenud selle sama tohutu kiirusega?
- Väidetavalt lusikaga toitmisel ei tea vanem kunagi, kui kaugele kurku ta selle lusika beebile torkab ja kui suur suutäis parasjagu lapsele parim on. No andke andeks, nii nagu näputoitumine räägib, kuidas lapsel on okserefleks, kui ta võtab liiga suure tüki suhu, nii ajab see laps ka liiga suure portsu püreed ju suust välja. Ja ausalt, ma ei tea, milline lapsevanem lükkab 6 kuusele beebile lusika KURKU?!
Läheb liiga pikaks juba… Kogu see näputoitumise teema tundub mulle suures plaanis kõrvaltvaatajana ikkagi selline vaadake-MINU-lapsed-alustasid-tahke-toidu-söömist-palju-varem-kui-teie-omad. Teate küll, see vaadake, minu laps oskas juba poole aastaselt potil käia. Vaadake, minu laps oskas juba 9 kuuselt kõndida. Vaadake, minu laps oskas juba aastaselt ise süüa. Vaadake, minu laps oskas juba 3 aastaselt lugeda. Vaadake, minu laps oskas juba … (pane siia mis iganes superlapse oskus või mingi oskus, mis kindlasti vanemate tubliduse puhul avaldub ja mis peab avalduma ikka kohe “algusest peale”, sest kui ei avaldu, siis on persses).
Et mind kõik uue nö põlvkonna emad vihkama ei hakkaks 😀 (ja tegelikult seepärast ka, et ma arvan nii), pean tunnistama, et mul pole vastutustundliku ja ettevaatliku näputoitumise proovimise vastu midagi, see on vanema enda võetud risk ja tema otsustada. Näputoitumine ka rõhutab, et iga vanem peab ka ise tunnetama oma lapse võimeid ja oskusi ja valmisolekut tahke toidu proovimisega alustada. Seal on kindlad reeglid, mida tuleb jälgida, et asi ohtlik poleks. Mis mind aga kummastab, ongi lihtsalt need KASUTEGURID, mis välja tuuakse, mis minu meelest polegi mingid kasutegurid. Kui keegi ütlekski, et annan oma lapsele näputoitu, sest miks mitte ja ega see kurja ei tee (ei teegi, kui õigesti teha!), siis oleks kõik väga tore, ma pole üldse selliste uuenduste vastane. Aga need väljamõeldud ja manipuleeritud plussid mind isiklikult ei veena.
Küll aga panevad mind mõtlema näputoidu puudused ja neid on enamjagu, võite ise Internetist lugeda. Igal pool kirjutatakse, mida jälgida, et oht oleks võimalikult väike. Loomulikult võib ka lennuk meile pähe kukkuda ja kõike võib juhtuda, aga kui rääkida konkreetselt näputoitumisest, siis… Kuidas kaaluvad need “plussid” üles selle väiksegi ohu, et laps toidutüki kurku tõmbab? Kui sul on laps, siis on südamerahu, kui sa tunned elustamisvõtteid ja tead, mis teha beebiga või väikelapsega, kui tal tükk kurku läheb. Seda oskust omandada ka näputoidu andjad soovitavad. Aga kas te kasutaksite näiteks turvatoole, millel on juures suur silt: “Oht pole suur, aga igaks juhuks sõitke ekstra hoolikalt!” või ostaksite pigem tooli sildiga: “Kõik turvatestid läbinud!”?
Foto: pexels.com
Kriss
Tunnen vastupandamatut soovi seda teemat kommenteerida, sest mina olen samalt positsioonilt ka väikestviisi näputoidu-usklikuks pööranud.
Need väljatoodud argumendid kõlavad üsna tühjadena tõesti kui neid täpsemalt lahti ei seletata. Näiteks see peenmotoorika osa – asja iva peitub selles, et kui laps on ütleme 7-8 kuud vana, siis igasugu väikesed vidinad on talle totaalselt keelatud, sest ta võib need suhu panna ja alla neelata või siis veel hullem – kurku tõmmata. Kui aga lapsele anda neid väikseid asju süüa, siis saab ta selle kaudu täiesti uue haaramise, sihtimise, püüdmise jne kogemuse. Näiteks kamapalle mööda lauda taga ajades. Kamapalli kätte on muideks väga keeruline ära lämbuda, sest see lihtsalt sulab ära suus, mitte ei jää kurku kinni.
Seda nägin ma oma lapse pealt esimese asjana, et see väikeste toidutükikeste püüdmine ja suhu sihtimine olid talle tohutult põnevad ja iga toidukorraga oli areng silmnähtav.
Teiseks – argument, et laps ei pirtsuta tulevikus nii palju toiduga. Vot ei ole isiklikku kogemust, aga see argument ei põhine pelgalt toidutekstuuride kogemises (mis on ka oluline – näiteks krõmpsuv toit tekitab ajus tohutul hulgal dopamiini) vaid pigem selles, et näputoitujad panevad suurt rõhku ka vanemate suhtumisele toidulauas. Last nimelt ei tohi kiita ega keelata vaid peab laskma tal omas tempos katsetada, mängida, proovida, kogeda. See kõik peaks tekitama positiivse ja põnevust esile kutsuva seose toiduga ning söömine on just eelkõige sellepärast lapsele tulevikus stressivabam ja huvitavam. Noh, minule tundub veidi usutav, et see on põnevam kui see et sulle tuimalt püree lusikaga sisse kühveldatakse.
Ja see toiduga mängimise asi lõppeb tegelikult väga kiiresti. Mu laps on praegu aasta ja kolme kuune ning teda enam see mädimine ei huvitagi – proovib elueest süüa lusika ja kahvliga ning meie söömist matkida. Kuid entusiasm lauda istuda ja uusi asju proovida on tal sellest ajast saati kui esimest korda ise süüa proovis.
Kurku tõmbamise kohapealt – seda, et esmaabivõtted peavad selged olema rõhutatakse sellepärast, et keegi ei saaks hiljem kedagi teist vastutama panna, et näed, soovitas siin näputoitu ja nüüd mu laps lämbus ära. Paraku elame sellises maailmas, et neid selge mõistusega võetavaid asju peab ka koguaeg üle korrutama. Esmaabivõtted peavad olema selged igal vanemal. Laps võib kurku tõmmata ka püreed. Mingit lämbumisohtu ei ole kui lapsele anda õigeid asju – parajalt pehmeks küpsetatud juurikaid, pehmeid puuvilju, kala jne. Tõesti alguses võib olla see, et topib liiga sügavale kurku selle ja tekib nö okserefleks aga nagu ise ütlesid – see tekib ka siis kui hakata näputoiduga hiljem harjutama. See müüt ei vasta tõele, et väiksemad lapsed oleksid kuidagi suuremas lämbumisohus kui suuremalt tahke toiduga alustavad lapsed. Ma ei väida ka vastupidist. Lihtsalt seal pole mingeid seoseid leitud.
Mina valisin ka näputoidu esmalt mugavuse pärast. Tundus mõnus ise samal ajal süüa ja lasta lapsel tegutseda. Tegelikult ei ole tõesti vist vahet kas kulutada see aeg püreestamisele või koristamisele – iga vanem otsustab vast ise.
Madli
Need teooriad “laps teeb nimi, sest mina kasvatasin ta selliseks” on omased vanematele, kes arvavad, et suudavad maailma kontrollida. Good luck with that, kui pärdikud teismeliseks saavad.
Morgie
No minu laps oskab saapapaelu siduda, sest mina õpetasin talle seda. Ja tema sõber oskab saapapaelu siduda, sest minu laps õpetas talle seda. Ega see ei tähenda, et ta seda tegevust fännaks.
L.
Johhaidii, selliseid asju lugedes tõmbub niigi vähene lapsesaamisisu veelgi rohkem tagasi. Justkui lapse kasvatamine oleks mingisugune raketiteadus, mille jaoks alles nüüd on uued ja täiuslikud teooriad välja mõeldud! Ulme kui keeruliseks inimestele meeldib oma elu mõelda.
Liisa
Mina ei andnud oma lastele näputoitu, sest ma lihtsalt ei leidnud selle kohta piisavalt infot, aga kõik, keda ma tean, kes on andnud, neil tõesti pole olnud mitte mingit pirtsutamist lastel uute maitsete või ülelüdse toiduga. Mingi seos seal on, ma ähmaselt kujutan ka ette, et midagi sellist, et näputoiduga alustamine satub vastuvõtlikkuse suhtes õigele ajale ja siis on lapsel edaspidi lihtsam kohaneda uute maitsete ja tekstuuridega?
Minu ühel lapsel on just näiteks probleem mingi tükilisusega jms, probleem, mida ma näen küll lähtuvat sellest, et ta on püreelaps. Vbla meelevaldne seos muidugi.
Aga jah, kuigi enda lapsed kasvasid püree peal, siis ma täiesti usun, et näputoitumine on inimlapsele omasem. Kas või juba mõeldes inimese pikema ajaloo peale, siis vanasti keegi ei suristanud saumikseriga titele püreed.
Kaidi
Minule tekitab see vaid ühe mõtte: toiduga ei mängita 🙂 Olgu kuitahes kasulik see motoorikale ja tõestatud, et laps sööb paremini ehk ei pirtsuta toiduga. Olen aru saanud, et mingi hetk nad nii kui nii tahavad toituda vaid viineritest, ketsupist ja makaronidest 🤣. Olen kuulnud, et selleks, et laps uute maitsetega harjuks on vaja seda anda rohkem kui kaks korda. Kas kordasid mitte isegi 7 ei olnud.
K
Mulle tundub, et lihtsalt ongi teatud emad, kes tõsimeeli peavad oma arvamusi ja tõekspidamisi püha tõeks ja siis käivad neid kuulutamas. Hoia ja keela, kui sa oled teist meelt. Mina alustasin ka püreedega toitmist, just et uute maitsetega laps harjuks. Mingi hetk aga ei tahtnud laps enam ise seda lurri, kuigi möögi-ja puuviljad meeldisid maitse poolest edasi. Nii hakkasingi talle samu asju pigem tükilisena andma. Aga no kuulge, tükke saab teha ju ka väiksemaks 🙂 Praegu ei saa ma kurta, et laps ei sööks, kuigi sihilikult ei ole ma kunagi talle näputoitu tutvustanud. Söök ikka kaussi ja lusikas kätte 🙂
Hõbe
Ma vist eelistasin näputoitu püreemajandusele laiskusest. Sest et lapstarbija kõrge tooli all ootas oma pudenevat maiust ka koertarbija ja järelkoristamist oli selle jagu vähem.
Samas polnud titt ainult näputoidul, vaid sai ka püreesid. Aga neid sõi ka ise, kas siis lusikaga või tuubist. Laiskus, ühesõnaga. Laiskus, mida saanuks õigustada kõigi nende argumentidega, mis näputoitlusega kaasnevad.
Hõbe
Aga uuele titele vist ei saagi hakata süüa andma, sest püreemajanduse jaoks olen endiselt liiga laisk. Aga näputoitlustamine jääb ka vist katki, sest koera enam pole ja üürikorteris seinast seinani vaip, mida mäkerdama ei hakkaks. Saab rinnapiima seni, kuni ülikooli minnes välja kolib. See on ka ju tänapäeval okei vist.
ebaparlikarp
😀 😀 Jah ja avalikus kohas ning samal ajal seda kõike kindlasti pildistades ja maailmaga jagades.
Britt
Kuna ma olen asjas sees (hetkel küll beebiga, kes üldse midagi süüa ei taha, aga see selleks), siis jagan enda vaatenurka ka.
Tegelikult see “algusest peale kõikide tekstuuridega harjumine” pole üldse nii jabur. Sõnastus ise võib-olla jah ning see point on sul ka õige, et miks üldse peab kõike algusest peale tegema.
Aga mina vaatan seda pigem niiviisi, et tean paari ema, kes oma beebidele esimesel eluaastal vaid püreed andsid. Võimalikult vedelat. Ja juhtus niiviisi, et kui nad siis ühel hetkel tahtsid tavapärasele toidule üle minna ja hakata veits tükilisemat värki harjutama, siis oli jama majas. Lapsed ei tahtnud. Ja kohe pikalt ei tahtnud. Üks sai oma lapse alles peaaegu kaheselt sinna faasi, et oli nõus ilma öökimata tükilist toitu sööma, teise puhul ei tea – suhtlus jäi katki. Muidugi pole see pikas perspektiivis probleem, sööma ju laps hakkas. Aga lihtsalt tüütu, kui kahesele tuleb ikka toitu tuubist anda, sest ta mujalt ei võta.
Muidugi saan aru, et see on pigem erand kui reegel, aga lihtsalt pakun vaatenurka, miks sellist “algusest peale” asja positiivse aspektina välja tuuakse.
Ise leian, et kõik sellised asjad on individuaalsed ja kui ma esimesele kahele andsin püreesid ja näputoitu pooleks, siis kolmandale julgen mingi kangi näppu pista ehk lasteaia lõpupeol. 😀
Belkumaa
Hmm, see konkreetne näide ei tõesta küll muud, kui tolle ema rumalust. Ei ole vaja ju pool aastat järjest teha vaid siidisiledat vedelat. Saab ka kohe alguses hakata andma väikeste süljega lahustuvate tükkidega püreed jne. Ehk siis on ka vahepealseid variante, ühest äärmusest ei ole vaja teise hüpata.
Näen mina foorumites emasid, kes lausa uhkusest pakatavad, et nende närvikava näputoitumisel on nii tugev. Lapsed läkastavad, aga oo, ma olen nii tugev! Mina ei saa aru, mis uhkus see on last ohtu panna. Eriti veel kui mitte ühtegi reaalset kasutegurit asjal ei ole. Noh, peale selle, et saab sõbrannadele rääkida, kui cool ja hipp meie pere on.
ebaparlikarp
Su esimene lõik… Mul oli täpselt sama mõte.
Ja uhked on need emad küll, ma ei saa ka aru, mille üle.
Lawra
Ma nüüd natuke norin ja küsin, miks sa kuuele kuusele porgandit andsid? 😀
ebaparlikarp
Kirjutasin ju, et ei andnud päris kuue kuusele. Ja kirjutasin ka, et andsin igemete sügamiseks mänguasja asemel, ega ta sealt tükke ei söönud 😀
Lawra
Vihje oli tegelikult kirjapildile, kui sa kirjutad 6 kuusele, siis see tähendab: kuuele kuusele. Sidekriips peab vahel olema: 6-kuusele (loed: kuuekuusele) 🙂
Olen saanud palju naerda selle üle, kui mõni kirjutab, et ta käib 6 kuusega ujumas. Kas ujulasse võib kuuski kaasa võtta?
ebaparlikarp
Aa, tänks, et märkasid, ma blond 🙂
Pille
Seda juttu, kuidas näputoitudes kasvanud lapsed EKSTRA vähe toiduga pirtsutavad, sest nad on algusest peale (!) näinud, mis kujul mingid asjad on, mitte lusikaga mingit ebamäärast pläusti tarbinud, olen ma päriselt umbes oksendamiseni kuulnud. Just et see on lapse edaspidise toitumise osas räigelt-räigelt oluline. No ma ei tea, tõesti, ei veena ka mind. Mu praegu nelja-poolene ei saanud mingit näputoitu (st paar korda sai, aga tõmbas endale ikka väga hullusti kurku selle), aga tema ei pirtsuta absoluutselt. Lasteaias käima hakates mingi periood oli, kus pirtsutas kõigega, aga enne ja peale seda perioodi sööb jumala lebolt kõike. Nii et mina ei saa sellest näputoiduhaibist päris siiralt aru. Muidugi, igaüks võibki teha kuidas tahab, nagu sa ütlesid, see ei sega mind, mida teised teevad, aga selline tõekuulutus, et see on nüüd see, kuidas lapsele raudselt parem on…mnjah. Rääkige mujal.
Minu meelest on üldse mõttetu teha nii suur teema nii suvalisest asjast nagu söömine. Kui kõht on tühi – sööd, kui ei ole – ei söö. Mida siin leiutada. Neid, kes lapsele imikust peale sisendavad, et söömisele peab kuidagi ettevaatlikult ja mingite meetmetega lähenema, et mingite toiduainete tarbimisele peab eelnema vanema palvering “ole musi söö ikka seda ka?” ja “ehk ikka tahad seda ka?” – äkki hoopis nende lapsed pirtsutavad? Mingi ebakindlalt kokutava vanema peale hakkab laps tõesti mõtlema, et oot-oot, siin on midagi, mille ümber paar jonnitiiru teha. Ühesõnaga pole vaja mingit lumehelbelisust süvendada. Igaühel kujunevad elu jooksul toidu osas mingid eelistused, aga ma kahtlen, et see kellelgi “krt sain imikuna PÜREED, no ei kannata enam köögivilju!” moel kunagi väljendunud on.
Hipsteritel lihtsalt palju vaba aega, anname andeks.
ebaparlikarp
Nõus-nõus! Ma usun, et see kõik võib süvendada üleüldse toidu ja toitumise üle obsessimist. Nii kasvavatel lastel kui ka vanematel.
Marie
“Kui kaugele kurku lusika torkab…” 😄 parim nali ever! See on tõesti üks lapsekasvatamise suurimaid väljakutseid 😄😄