Ma saan absoluutselt aru, et kõik säästunipid, kogumispäevikud ja rahapäevikud ning meediaartiklid ja blogipostitused säästmisest on rangelt vabatahtlikud ja väga-väga paljudel inimestel võib nendest kõvasti kasu olla. Kindlasti ongi. Ülemäära arutut raharaiskamist ei soosi ju ka mina. Kes ei taha, ei liitu kuhugi, ei ava neid lugusid, ei loe ja vaatab üleüldse suure kaarega mööda. Küll aga olen mina hakanud tundma mingit üleüldist ühiskondlikku survet lugematagi neid kõikvõimalikke säästunippe ja -soovitusi. Mitte et keegi just mind tahtlikult survestaks. Ei. Aga ilmselt on asi selles, et sirvin palju igasugust meediat ja sotsiaalmeediat ning seepärast ma olen hakanud vahel osteldes tundma mingit süümepiina taolist asja. Umbes, et:

  • Ostan poest karbi La Muu jäätist, mis maksab ca 6-8 eurot, söön arvutist filmi vaadates korraga üksi ära ja… tunnen süümekaid, et issand, see on ju kellegi terve nädala toiduraha.
  • Ostan poest paki külmutatud krevette (6-8 eurot), teen õhtul mingi krevetipajaroa, teeme sellele korraga otsa peale ja taban end jälle mõttelt, et issand see on ju kellegi nädala toiduraha.
  • Ostan poest näiteks mingit kallimat sorti vegan värki (kas või midagi valmistoidu taolist või snäkki) ja mõtlen, et issand, see on jälle mingi pere terve päeva toiduraha ja pealegi saaks ju odavamat osta ning üldse, miks ma mingi valmistoidu ostsin, saab ju ka ise teha.
  • Ostan paki erinevaid pähkleid ja mandleid rosinatega (ca 5 eurot) ja ahastan, et miks mulle suvalised eurosed maapähklid ei maitse ja kulutasin jälle kellegi terve päeva toiduraha.
  • Ei viitsi kodus süüa teha, ei viitsi poodi minna, tellin meile kolmele koju sushit (ca 30-35 eurot), sööme selle lõunaks ära, õhtuks on vaja ikkagi poodi minna… Ning tunnen justkui jälle kerget süümepiina, et see oli võibolla mingi pere nädala toiduraha.
  • Lähme pühapäeval näiteks Boheemi sööma (odav koht ja suured portsud, mu lapsele meeldib seal käia, kuna seal on pitsat ja pannkooke), paneme jälle 30 eurot hakkama ning mõtlen, et ma oleks ju võinud kodus ka pannkooke teha või midagi kokku keerata, jälle läks kellegi nädala toiduraha.

Ega ma nüüd iga päev selle kõige pärast jõge nuta, aga olen lihtsalt tabanud end tundmas selliseid emotsioone, nagu ma oleksin süüdi. Loomulikult ei telli ma ka iga päev endale õhtusööki koju ega käi restoranis, ei aja iga päev krevette, käsitöökomme, käsitööjäätist, käsitöö-ma-ei-tea-mis-asju endale sisse, aga ikkagi – “kõik ju säästavad!”, “issand, kui palju raha saaks säästa!”, “kulud kontrolli alla!” jne.

Lõpuks jõuan arusaamisele, et mul ei jää mitte midagi tegemata või kogemata sellepärast, et ma ei planeeri oma iganädalasi kulutusi toidu peale ega järgi igat säästunippi. Mul on hea ja mugav elada just nii, nagu ma elan (nii et toit ja sellele kuluv raha ei ole muutunud omaette kinnisideeks), ning jõuan ka selle juures raha kõrvale panna, seega… Kõik on ju ok, tehku teised, mis tahavad – säästku, sest päriselt on vaja, või mängige niisama “et oleme paar kuud vaesed”.

Foto: pexels.com