Surve säästa

Surve säästa

Ma saan absoluutselt aru, et kõik säästunipid, kogumispäevikud ja rahapäevikud ning meediaartiklid ja blogipostitused säästmisest on rangelt vabatahtlikud ja väga-väga paljudel inimestel võib nendest kõvasti kasu olla. Kindlasti ongi. Ülemäära arutut raharaiskamist ei soosi ju ka mina. Kes ei taha, ei liitu kuhugi, ei ava neid lugusid, ei loe ja vaatab üleüldse suure kaarega mööda. Küll aga olen mina hakanud tundma mingit üleüldist ühiskondlikku survet lugematagi neid kõikvõimalikke säästunippe ja -soovitusi. Mitte et keegi just mind tahtlikult survestaks. Ei. Aga ilmselt on asi selles, et sirvin palju igasugust meediat ja sotsiaalmeediat ning seepärast ma olen hakanud vahel osteldes tundma mingit süümepiina taolist asja. Umbes, et:

  • Ostan poest karbi La Muu jäätist, mis maksab ca 6-8 eurot, söön arvutist filmi vaadates korraga üksi ära ja… tunnen süümekaid, et issand, see on ju kellegi terve nädala toiduraha.
  • Ostan poest paki külmutatud krevette (6-8 eurot), teen õhtul mingi krevetipajaroa, teeme sellele korraga otsa peale ja taban end jälle mõttelt, et issand see on ju kellegi nädala toiduraha.
  • Ostan poest näiteks mingit kallimat sorti vegan värki (kas või midagi valmistoidu taolist või snäkki) ja mõtlen, et issand, see on jälle mingi pere terve päeva toiduraha ja pealegi saaks ju odavamat osta ning üldse, miks ma mingi valmistoidu ostsin, saab ju ka ise teha.
  • Ostan paki erinevaid pähkleid ja mandleid rosinatega (ca 5 eurot) ja ahastan, et miks mulle suvalised eurosed maapähklid ei maitse ja kulutasin jälle kellegi terve päeva toiduraha.
  • Ei viitsi kodus süüa teha, ei viitsi poodi minna, tellin meile kolmele koju sushit (ca 30-35 eurot), sööme selle lõunaks ära, õhtuks on vaja ikkagi poodi minna… Ning tunnen justkui jälle kerget süümepiina, et see oli võibolla mingi pere nädala toiduraha.
  • Lähme pühapäeval näiteks Boheemi sööma (odav koht ja suured portsud, mu lapsele meeldib seal käia, kuna seal on pitsat ja pannkooke), paneme jälle 30 eurot hakkama ning mõtlen, et ma oleks ju võinud kodus ka pannkooke teha või midagi kokku keerata, jälle läks kellegi nädala toiduraha.

Ega ma nüüd iga päev selle kõige pärast jõge nuta, aga olen lihtsalt tabanud end tundmas selliseid emotsioone, nagu ma oleksin süüdi. Loomulikult ei telli ma ka iga päev endale õhtusööki koju ega käi restoranis, ei aja iga päev krevette, käsitöökomme, käsitööjäätist, käsitöö-ma-ei-tea-mis-asju endale sisse, aga ikkagi – “kõik ju säästavad!”, “issand, kui palju raha saaks säästa!”, “kulud kontrolli alla!” jne.

Lõpuks jõuan arusaamisele, et mul ei jää mitte midagi tegemata või kogemata sellepärast, et ma ei planeeri oma iganädalasi kulutusi toidu peale ega järgi igat säästunippi. Mul on hea ja mugav elada just nii, nagu ma elan (nii et toit ja sellele kuluv raha ei ole muutunud omaette kinnisideeks), ning jõuan ka selle juures raha kõrvale panna, seega… Kõik on ju ok, tehku teised, mis tahavad – säästku, sest päriselt on vaja, või mängige niisama “et oleme paar kuud vaesed”.

Foto: pexels.com

 

31 thoughts on “Surve säästa

  1. Ah, ole rahulik, ka need suured säästueeskujud, kes meil siin praegu on esile kerkinud, teevad ju “kaadri taga” täpselt sama.
    Ise leian, et suurel rahasäästul on mõtet siis, kui sul on seda väga millegi jaoks vaja. Siis on see põhjendatud. Kui sul ei ole vaja raha lugeda iga hetk, siis sa ei pea seda mingi kampaania pärast tegema.

    Teine asi on sääst pakendite pealt jms, et neid võimalikult vähe tarbida – selles osas peaks kõik survet tundma. Aga see juba teine teema.

  2. Mõtle nii, et ostes Lamuu jäätist sa toetad ja edendad Eestimaist ökotoodangut, teed majandusele ja ühiskonnale head. Sina saad maitsenaudingu, see teeb sulle head.

    Jah, kodus saab pannkooke teha(ja see on ka vahel tore), aga kohviku pidajad tahavad ka elada. Ettekandja tahab palka, et ta saaks ka näiteks Lamuu jäätist süüa. See teeb neile head. Sina saad perega kvaliteetaega – see teeb jälle sulle head. Köök jääb ka puhtaks. Sa maksad selle aja ja vaeva eest teistele.

    Et raha ringlusesse. Säästmine ja investeerimine on ok, aga kui sul ei ole vaja seda senti veeretada, siis võib äkki sushit ka tellida. Jõuad sa kogu maailma pärast muretseda eksole.

    Eks see on ju valik – mida sa tarbid. Ma olen aru saanud, et sa käid tihti kaltsukates, ei shoppa arutult iga kuu H&M-s, toetades ületarbimist, tekitades prügi ja kus ja kelle poolt need riided tehtud on?

    Ma üritan ise nii säästa, et ma ei maksa asja eest üle. Näiteks toidupoes, kui ei ole soodushinnaga ja mul ei ole just seda asja hädasti vaja, siis ma ei osta. Ehk ma ostan krevette siis kui nad on soodukaga 🙂

    Ja veel selle üleüldise säästmismaania taustal – olen viimasel ajal hakanud lugema neid investeerimis/säästmisblogisid ja see on tegelikult julmalt selge vahe kuidas kirjutavad/tegutsevad mehed ja kuidas naised. EHk kes otsib 10 senti odavamat piima mööda linna taga ja kes otsib võimalusi vara/sissetuleku kasvatamiseks. Ma tuletan endale ka koguaeg meelde, et ära mõtle nagu eit koguaeg 😀

    1. Seda ka muidugi, ma mõistusega saan aru ka. Eile just ostsin Muhu leiba ja Buttero käsitöövõid ning mõtlesin jälle, et näed, saaks ju ka “tavalist” värki osta, aga tuli just selline isu. Kuna ma ise olin kaudselt juures, kui need käsitöövõid turule tulema hakkasid ja tean ka, kes selle ettevõtte taga on, siis oli samas ka tore tunne just seda toodet osta.

  3. See on ju sinu eelarve juures põhjendatud kulu ja sul on korralikud säästud (oled seda siin vist kirjutanud ka, mulle midagi nagu meenub), et teha oma eluga seda, mida hing ihkab. See ongi ju säästmise eesmärk nende puhul, kelle majanduslik olukord on täna selline, et puhvrit pole, aga käsitööjäätis hullult maitseb. 😀

    1. Ma täiesti mõistan. Ajuga 😀 Aga kuna seda säästmise teemat on igal pool (ja osad teevad seda ju ka mingi katsetamise mitte vajaduse pärast), siis sellest kõigest tekkivat TUNNET ma endas eitada ei saa. Ma vahel TUNNEN nii, mis sest, et mõistusega saan aru.

      1. cry me a river 🙂 ei sa aru sellest hüsteeriast säästa, sest elame ainult korra, samas ei loobi ka raha tuulde vaid kui on soov siis ostan ka seda mida hing ihaldab ja ei koonerda, isegi reisimas saab käia

  4. Kôik sinu säästu mured paistavad söögiga seotud olevat. Ära pôe, see on üks asi, mille pealt sa säästma ei peaks kui vôimalik! Ja La Muu jäätist ei olegi vôimalik mingit muud moodi süüa kui üksi ja pakk korraga! ( sôin seda esimest korda selle aasta veebruaris ja ise veendusin et see on ainuôige La Muu tarbimisviis)

    1. Sest enamjaolt just toidu osas õpetatakse viimasel ajal palju kokku hoidma. Ma vist muus osas väga ei kuluta ka.
      La Muu koha pealt on Sul tuline õigus.

      1. La Muul on üks jäätis mida ma suudan küll ainult lusikatäie süüa 😀 Muude osas keeruline vastu vaielda.
        Kuidas sulle La Muu sidrunijäätis mooniseemnetega mekib? Kunagi testisid neid vist siin ja jagasid kogemusi. Ja ma selle peale olen järjest proovinud. See aga miski uuem kraam vist. Minu jaoks oli kummaline.

        1. See vist sorbett? Mulle sorbetid ei maitse eriti, mitte nii, et terve karp ära süüa. Aga ma seda tegelikult proovinud ei ole, olen jäänud vanade lemmikute juurde 🙂

  5. Ma käisin eile TOAs ja mõtlesin sama – et tõelised säästukunnid nii ei teeks.

    A mulle meeldib mõelda säästmisele laiemalt, mitte et kust nüüd paar senti odavamalt liha saaks või kuidas pere kõige odavmalt ära toita. Pigem nii, et kuidas leida tasakaal aja ja raha kulutamise vahel. On ikka vahe sees, kas inimene veedab kodus 12h päevast või 24 h – ja mina oma 12h (okei, ärkveloldud aeg sellest on u 5h) ei taha küll pliidi ääres või tšekke lugedes veeta.

    1. Oi, vöga hästi mõtestatud. Mul on midagi sarnast, lisaks ma otsin alati head hinna ja kvaliteedi suhet, kõiges – nii reisides, hotelle valides jne.

  6. Ma liitusin juba 3 aastat tagasi säästuprogrammiga (oma peas, haha) ning esimesed 2 raiskasin rohkem kui kunagi varem rämpsu, väljas söömise, riiete jms pahna peale. Nüüd võtan mõistusega. Ja ikkagi lähen 1-2x kuus kuskile sööma või ostan mingit soga, sest selle nimi on elu ja mulle meeldib 🙂

  7. Kusjuures olen ka nii mõelnud. Tuleb paar külalist, ostan 40€ eest näksi ja siis mõtlen – see ju võiks olla pere nädala söögiraha. Kuid 50€ nädalas ma ei kujuta eriti ette 4 inimest normaalselt ära toita.

    1. Ma ka ei kujuta, ilmselt saaks kõhu jah täis, aga ma tõesti armastan toitu, mitte lihtsalt täiskõhutunnet.

  8. elu peab olema elamist väärt. ei võida see, kes suremise hetkeks kõige rohkem säästnud on. kui sul on võimalik elu nautida, siis tuld.

  9. Mina olen pigem kogumise usku, mis ei tähenda, et igakuiselt vaid närutada tuleks või närutama peab. Minul hakkabki kogumine just sellest, et esmalt panen iga kuu kõrvale ja siis elan sellest, mis on kulutamiseks (Ja muidugi saaks ka kõigi iluprotseduurideta, mida igakuiselt saan, aga ka see annab kindlust, kui tean, et tegelikult saan sellest kõigest ka momentaanselt loobuda. Et see vabaduse tunne. Nagu ka see mõtteheietus, et igal naisel peab olema mehe ja ülemuse pikalt saatmise fond 🤣). Ja mina ei oska nii, et vaatan jooksvalt kas jagub kogumiseks. Arvan, et siis ei jaguks kohe üldse 🙂 Seda vabakogumise oskust tahaks küll õppida ning osata. Öeldakse, et õppige neilt, kes on mingis asjas eeskujuks. Kuidas Sa seda teed, on minu küsimus 😃?!

  10. Minul on ka nii, et pigem suurem osa raha mul läheb toidu peale ja igast muud nodi ja riideid ostan ma suhteliselt harva. Ma ka selle säästmisega üle ei mõtle. Üritan muidugi kodus teha võimalikult palju tervislikku toitu, aga nv-el siiski luban väljas söömist ja selle pärast ei põe. Üritan siis säästa mõistlikult, et mingit suuremat üle mõtlemist sellest ei tuleks. Aga eks need inimesed vist peavadki säästma kellel seda raha niigi pole eriti et osta normaalselt toitu ja muidugi teine äärmus kes kulutavad nii nagu hullud ega mõtle üldse midagi ja on kogu aeg omadega nullis 😀

  11. Mulle näib, et säästmise osas võiks mõelda pigem seda külge pidi, et kas see, mille ma ostan, tegelikult ka kasutust leiab. Et kui sa ostad jäätise ja selle ära sööd, siis pole vahet, mis hinnaga see jäätis oli, igatahes oli asjakohane ost, igaüks lihtsalt valib oma võimaluste ja eelistuste järgi. Aga nõme on see, kui ostad jäätise, see jääb kuskile kapinurka vedelema ja siis ühel päeval viskad selle lihtsalt minema. Eesmärgiks siis mitte lihtsalt säästmine, vaid mõtestatud tarbimine, mis on oluline hoopis laiemas plaanis.

  12. Eks iga inimene elabki vastavalt oma võimalustele. Selle pärast pole vaja küll süümekaid tunda. Kui maitseb hea ja kavliteetne toit ja kuna võimalus on, siis ostadki seda, mis maitseb ja kõik :). Ja kannad neid riideid, mis meeldivad..reisid sinna kuhu hing igatseb jne. Elu.

  13. Mul on selles osas kahetised tunded. Ma säästan, sest ma pean – mu palk on pisikene ja kulud siiski igakuised; kui ma midagi tõesti tahan ja see maksab rohkem kui 20 eurot, siis ma pean säästma. Jah, mina olengi üks neist, kelle jaoks ootamatu 30 eurone kulu on suur asi (see ei tähenda, et mul seda raha ei oleks – see raha on mul olemas, aga mulle meeldib oma kulusid ette teada). Asja ei tee paremaks ka see, et isegi kui mul on rahad ootamatusteks olemas, siis ootamatused mängivad ikkagi närvidega, ehk ootamatu kulu 100 eurot saab kaetud, ent närvid trummeldavad ikka peas, et “nüüd tuleb see 100 eurot kiiresti asendada” jne.

    Aga ma säästan ka just nimelt seetõttu, et kui ma EI säästaks, siis mu närvid ja pinged oleksid 10x hullemad, sest minu jaoks on üks hullemaid situatsioone see, kus ma pean kandma kulusid ja ma ei saa seda teha. Ma vihkan võlgu jäämist, laenude võtmist, oma tuleviku tarbelt elamist ja raha kulutamine olukorras, niisama, praeb tõsiselt mu närve.

    Ent samas… tunnistan ausalt, et kui inimene säästab KOGU aeg mingi asja tarbeks või mingi asja pealt, siis see hakkab inimese ajudega mängima. Sa ei naudi enam asju, sest sa mõtled paratamatult “appi, ma kulutasin 30 eurot mingi X asja peale” ja teisalt tunned sa süümekaid, et sa üldse ei ela. Jah, säästma peaks (eriti inimene, kes ei ole harjunud seda tegema või kelle sõrmede vahelt voolab raha nagu vesi), aga see ei tähenda, et inimene peab ISEENDALE säästmisega piinu tekitama. Küsimus on tasakaalus – mis on see punkt, alates millest säästmisest saab närutamine ja iseenda mõistuse piinamine? Paraku kõik inimesed ei hakkagi olema säästukunnid, kel pidevalt paar tuhat tagataskus on (see on kurb, aga tõsi), ja on teine grupp inimesi, kes ei peagi kunagi säästma, sest neil on kogu aeg raha üle. Aga see vahepealne grupp (millese mina kindlasti kuulun) peaks hoiduma enese ülepiinamisest, sest nad kulutasid 20 eurot kuus millegi peale, mis esialgu plaanis ei olnud. Sinu puhul see nii minu arust ei ole, sa võisid küll mõelda, et “õh, kellegi nädala söögiraha”, aga sa ei mõelnud seda ju kuidagi ülbelt või üleolevalt, pigem jäi mulje, et sa konstanteerisid fakti. Ja see on ka OK.

    1. Ei, üldse ei mõelnud ülbelt. Pigem ikkagi mõtlikult, et kui erinevalt inimesed elavad. Ja see mõte tuleb just sellest, et nii palju on viimasel ajal sotsiaalmeedias ja meedias nädala ostukorvi hindadest juttu ja summad on mu meelest väga väiksed, see panebki asju kuidagi teise pilguga vaatama.

      Kuule, ma küsin nüüd täiesti teemaväliselt ja Sa ei pea vastama, kui Sa ei taha. Kas Sa teed erialast tööd? Ma küll ei tea, mis eriala Sul on, aga Sa oled nii tark ja arukas, et ma olen koguaeg eeldanud, et Sul mingi kindel eriala omandatud 🙂 Ja kuidas Sa tulevikku näed, et kas püüdled kõrgema palganumbri poole või pole see Sinu jaoks üldse oluline (eeldades, et Sa teed tööd, mis väga meeldib)?

      1. Ma tänan komplimendi eest! Ma õppisin üsna spetsiifilist humanitaarvaldkonna eriala, ja pärast aastakest töötamist sain aru, et see ikka ei ole see. Seetõttu ei tööta ma oma õpitud erialal ja olen nö. tavaline kontoritöötaja.

        Ma olen reaalsuses üsna ambitsioonikas, aga samas pean tunnistama, et kui ma ei näe mingi asja tegemisel mõtet (st selle asja tegemine ei vii mind minu eesmärgile lähemale), siis ma võin olla üsna laisk ja asju tahta mitte teha. Ma püüdlen küll kõrgema palganumbri poole (kuigi tööalane õnnelikkus on minu jaoks ka üsna oluline), aga praegu hoiab mind ennekõike tagasi see, et mul puuduvad vajalikud oskused ja kuna ma olen hetkel üsna ebalev oma karjääri suhtes (st ei tea mida teha), siis on lood nii nagu nad on – töötan, elan ja söön 🙂 Paraku kõik asjad mulle kahjuks ka ei meeldi – näiteks IT: maksab hästi, aga see lihtsalt ei “tõmba” mind ja sunniviisiliselt ma midagi teha ka ei taha. Müügitöö on teine töö, mis mulle ulmeraske tundub, sest ma olen väga kehv inimesi veenma midagi ostma 😀

  14. Esmalt tahtsin sellele kommentaatorile vastu kirjutada, kes ütles, et toidu pealt kokku hoidmine võrdub halva toidulauaga. Kui olla ikka planeeriv ja nutikas ei tähenda see minu arvates kiirnuudleid päevast päeva (ja nipiks saab kasvõi seda pidada, kui soovitada vaadata neid kiirnuudlite ja tavaliste makaronide hinda, viimased on ilmselt summa summarumina soodsamad). Isegi ei tule iga kord selliste elementaarsete “kokkuhoiu” nippide peale nagu, et kui kogu varsseller ära ei kulu ja hakkab külmkapis ära närtsima, siis tükelda ära ja pane sügavkülma. Kas see on närutamine, säästmine või tark käitumine. Mine võta kinni 😀.

    Ja teine mõte, et säästmise või toidukorvi kaudu säästmise summad on nii väikesed. Kõik sõltub taustsüsteemist. Kui iga kuu saab tõesti muretult 500 euri kõrvale panna, siis võib tõesti see 10 euri köömes või isegi mõtetu tunduda. Oehh, ja seda pisitasa kogumist võiks ise ka paremini osata. Ja mind teeb ka pigem see murelikuks, et inimestel pole ootamatusteks vabu vahendeid. Samas usun, et pikalt ja pidevalt rääkides jõuab tulemuseni: kained grupijuhid meil on, turvavöösid kasutame, koerte kakakottidega kõnneme ka ausa näoga mööda linna 🤣. Ja ma usun, et kui mõeldes sedasi, et ma ostan selle 0.50 eurose pluusi kaltsukast vaid siis, kui ma kannan teda ka 101% kindlusega. Igast pisiasjast võib saada suur, kui seda rakendab palju inimesi.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *