Lapsel hakkas koolis kohustuslik ujumiskursus. Mäletan seda ka oma kooliajast, meil oli koolis bassein ja seda “valvas” (tegelikult koristas) Rebasetädi. Pole aimugi, mis ta tegelik nimi oli. Rebasetädi oli küllaltki kuri, pidevalt oli tal midagi ette heita seoses pesemisega, riietumisega jne, kuigi see temasse tegelikult ei puutunud. Aga ta oli isehakanud ujulajuhataja. Vana, natuke köngus ja rätik peas, mille alt paistis punakas parukas (vist). See oli algklasside üks suurimaid kõlakaid – kas Rebasetädil on tegelikult parukas? Kõik lapsed spekuleerisid selle üle. See oli üks suurimaid müsteeriume. Siiamaani mäletan kooliujula lõhna ja seda hõngu.

Ujumist ma ei vihanud, aga ma ka ei armastanud. Krooli ma ka eriti selgeks ei saanud seal, aga vee peal püsin. Minu mäletamist mööda käisime mingi aeg õhtuti ka isaga seal basseinis ujumas, ju mind õpetas ka isa ujuma. Kas ma päriselt ujuda oskan? Leidsin sellise asja:

Millega peab hakkama saama inimene, kes oskab ujuda? Eesti ujumisliit on koostöös ujumise õpetajate, päästeameti ja Eesti vetelpääste seltsiga välja töötanud ülima õpiväljundi ehk definitsiooni, millega saab reaalset ujumisoskust mõõta. See kõlab järgmiselt: Hüppa sügavasse vette, uju 100 m rinnuli asendis, sukeldu, too käega põhjast ese, püsi paigal puhates ja asendeid vahetades kolm minutit, uju seejärel 100 m selili asendis ja välju veest. (LINK).

Ülepea sügavasse vette hüpata julgen. Võin ka peakat panna, aga eriti ilus see ei ole 😀 Ujun 100m rinnuli ära ma usun. Konna näiteks. Sukeldumise kohta küsiks, et kui sügavalt ma selle eseme ära tooma peaks. Mingi 4 meetri sügavusele ma never ei sukelduks. Natuke ülepea veest saaksin mingi asja kätte küll. Paigal suudan püsida, aga ega ma otseselt katsetanud ju pole, kuidas ma seal 3 minutit asendeid vahetaks. Selili oskan ka ujuda, aga kas pärast seda kõike eelnevat ma juba nii väsind ei ole ja suudaks panna 100 m selili otsa, ma ei tea. Aga vett ma otseselt ei karda, reisidel käime alati ookeanis või meres ka paadiretkedel ja seal ujumas ja snorgeldamas. Vesi on küll nii soolane, et põhja ei vaju, aga ma usun, et mõni ei julge sedagi teha. Olen korra ka sukeldumas käinud, loomulikult mitte üksi.

Põhikooli ainekavas on lastele sarnased nõudmised, aga algklassidel mitte nii kõrged. Minu lapse klassis oli võimalik teha ujumistest, mis nõudis põhimõtteliselt 25 m rinnuli ja 25 m selili ujumist. Kui see sooritatakse hindele 5, siis ei pea ujumiskursusel käima. Võib, aga ei pea. Mul tegi laps selle testi nagu niuhti ära. Ma olin nii uhke tema üle, nagu ta oleks vähemalt olümpiakünnise ületanud. Panin ta ju kunagi lasteaia viimases rühmas ujumistrenni Audentesesse. Mitte niivõrd trenni mõttes, vaid just seepärast, et laps ujuma õpiks. Esimesel aastal nad tutvusid veega, harjutasid tehnikat, aga erilist haid temast ei saanud. Esimeses klassis jäi vist meil ujumine vahele. Teises klassis panin ta Orca Swim Clubi ja tunnid toimusid Kalevi ujulas. Pärast seda aastat püsis juba laps vee peal. Viimases avatud tunnis oli nii armas lapsi ja nende oskusi vaadata. Orcaga jäin väga rahule ja siiamaani käibki ta Orca trennides. Harrastusujumine siis, mitte mingi hull võistlustrenn. Laps paneb krooli ja libiseb ja sukeldub ja ujub selili… Nii lahe on vaadata reaalselt tulemusi.

Ega see aastaid ujumistrenni vedamine ja toomine pole alati olnud lihtne. Vahel on jonni, et ei taha minna, vahel olen olnud ise pärast tööpäeva väsinud ega viitsi ning olen pidanud end sundima. Seda enam on nii hea tunne, et kõik see on kandnud vilja, laps oskab ujuda ja tegi ujumistesti mängeldes ära. Jee!

Te oskate ujuda? Definitsiooni järgi, ma mõtlen.

Päise foto on tehtud Dominikaanis.