Pille kirjutas inimestest (ehk ka endast), kes on terve elu veetnud saledana ja nüüd 10 kilo raskemad, ja tähelepanekutest, mille osaliseks nad tihti saavad. Klassikaline “Oi! Kas sa on perelisa oodata??” Et jube taktitundetu ja tunnetega üldse mitte arvestav. Ütleme nii, et sedasorti muret olen ma varemgi kuulnud.

Lahendus oleks justkui see, et sa näed teise suurt kõhtu ja ei ütle mitte midagi. Eks? Aga kujuta nüüd olukorda, kus sa pole oma tuttavat aasta otsa näinud ja järsku trahvate. Üritusel, linnas… Vahet pole. Tuttaval on suur kõht ees, aga sa ei ütle mitte midagi. Teed, nagu ei näekski, sest noh, äkki ta on lihtsalt paksuks läinud ja pole sobilik teise keha kommenteerida. See on ju ka veider. Tuttav siis vihjab, et tal on perelisa oodata (nagu daaa, kas sa ei näe seda kõhtu!) Ja siis sa silmad justkui kogemata ta kõhtu ning ütled, et oo, kas tõesti??!! (Ehk et ma tegelikult arvasin, et sa oled lihtsalt paksuks läinud!)

Ma ei ütleks, et see hea lahendus oleks. Parem oleks see, et sa õnnitled perelisa puhul vaid siis, kui sa oled 200% kindel, et ON perelisa oodata. Aga võibolla need õnnitlejad ongi 200% veendunud 😀 Olen olnud olukorras (küll väga ammu), kus tõesti inimene oligi täiesti kindel, et ta ammune sõbranna on rase. Õnnitleski. Ma ka vaatasin, et on rase. Õnneks ei õnnitlenud. Esimesena. Mulle ta nii tuttav polnud, et oleks joovastuses kaela langenud, aga põhimõtteliselt vahet polegi, mõtlesin sama. Inimesed näevadki päris paljusid asju, ka kehasid, erinevalt. Ka see viimane variant ei ole vettpidav, mitte-õnnitlemisega tekiks hoopis teistmoodi piinlik olukord. Ma ei tea, mis teha. Ämbri kolinat kuulen iga variandi puhul.

Foto: pexels.com