Kas on perelisa oodata?
Pille kirjutas inimestest (ehk ka endast), kes on terve elu veetnud saledana ja nüüd 10 kilo raskemad, ja tähelepanekutest, mille osaliseks nad tihti saavad. Klassikaline “Oi! Kas sa on perelisa oodata??” Et jube taktitundetu ja tunnetega üldse mitte arvestav. Ütleme nii, et sedasorti muret olen ma varemgi kuulnud.
Lahendus oleks justkui see, et sa näed teise suurt kõhtu ja ei ütle mitte midagi. Eks? Aga kujuta nüüd olukorda, kus sa pole oma tuttavat aasta otsa näinud ja järsku trahvate. Üritusel, linnas… Vahet pole. Tuttaval on suur kõht ees, aga sa ei ütle mitte midagi. Teed, nagu ei näekski, sest noh, äkki ta on lihtsalt paksuks läinud ja pole sobilik teise keha kommenteerida. See on ju ka veider. Tuttav siis vihjab, et tal on perelisa oodata (nagu daaa, kas sa ei näe seda kõhtu!) Ja siis sa silmad justkui kogemata ta kõhtu ning ütled, et oo, kas tõesti??!! (Ehk et ma tegelikult arvasin, et sa oled lihtsalt paksuks läinud!)
Ma ei ütleks, et see hea lahendus oleks. Parem oleks see, et sa õnnitled perelisa puhul vaid siis, kui sa oled 200% kindel, et ON perelisa oodata. Aga võibolla need õnnitlejad ongi 200% veendunud 😀 Olen olnud olukorras (küll väga ammu), kus tõesti inimene oligi täiesti kindel, et ta ammune sõbranna on rase. Õnnitleski. Ma ka vaatasin, et on rase. Õnneks ei õnnitlenud. Esimesena. Mulle ta nii tuttav polnud, et oleks joovastuses kaela langenud, aga põhimõtteliselt vahet polegi, mõtlesin sama. Inimesed näevadki päris paljusid asju, ka kehasid, erinevalt. Ka see viimane variant ei ole vettpidav, mitte-õnnitlemisega tekiks hoopis teistmoodi piinlik olukord. Ma ei tea, mis teha. Ämbri kolinat kuulen iga variandi puhul.
Foto: pexels.com
Morgie
Nojaa, aga kui mõni meesterahvas korjab endale suht lühikese ajaga korraliku kõtu ja kelmika lõualoti, siis nagu ei sobigi midagi sellist öelda?
HS
Ma sünnitasin ära ja kahe päeva pärast sain koju. Kuna kedagi peale oma mehe ma haiglasse ei tahtnud, ootasid sõbrad-sugulased meid kodus, olid laua katnud jne. No ja siis mina, seda vedelat kõhtu sees hoides, võtan rõõmsalt õnnitlusi vastu, kui mu äi ütleb, et ohoo! sa praegu veel paksem kui rasedana! 😀 Muidu ma ei solvu, sest mul on jumala savi, mida keegi minust arvab või mõtleb, aga siis mõtlesin küll, et mine õige perse 😀 Krt, mulle niimoodi ütlema!? 😀 Ämm lõi näost valgeks ja kukkus asju siluma. Ma pikka viha ei pea, andestasin kolm minutit hiljem aga no tõesti… Shut up, monkey!
Biku
Mul lapsepõlve sõbranna olnud eluaeg paksuke ja ikka suht suur kõht ees olnud. Kui olime 19 aastases siis teise sõbrannaga nii muuseas mainisema teineteisele et huvitav kas see paksuke sõbranna on veel juurde võtnud või kuidagi imelik igatahes tundus. Ta vist oli selleks ajaks juba rase olnud umbes 7 kuud ma arvan, sest üsna varsti ma kuulsin kuidas see samune sõbranna tuli haiglast lapsega koju 😀 et mingu ma vaatama ja õnnitlema lapsukese puhul. Ta muuseas oli vallaline täitsa ja isegi ei teadnus et oleks olnud kedagi silmapiiril seega poleks osanud arvata veel enam. Ega nende ülekaaluliste puhul aru küll ei saa kas on paar kilo juurde võtnud või rase 😊 kuid mulle on küll reaalselt ühe korra ühe lühikese ja trullakama mehe poolt öeldud päris otse, et oh issand mis minuga juhtunud on. Ma olin jah kosunud sellel ajal suht palju. Enam mitte.
Liina
Ma käisin u 12.nädala paiku ühel tööreisil võõra seltskonnaga. Omaarust polnud kõhtu ollagi ja ega ma polnud ülisale ka, selline normaalne. Ja umbes teisel õhtul õhtusöögilauas kui veinist keeldusin, siis üks meesterahavas küsi, et miks, kas kardan, et hakkab pähe või? Siis teine meesterahvas kohe kõrvalt parandas koos silmapilgutusega:”EI, tal hakkab kõhtu hoopis”. Pärast ütles, et ta sai kohe aru, et selline konkreetne kõht ees, et jalad ja käed ei ole ju paksud. Omaarust ei olnud mingit hullu kõhtu veel näha 🙂
Pärast teist last trenni tagasi minnes (olgu mainitud, et ma venitasin seda kangi 8.kuuni ja trenni tagasi läksin 4.nädalat peale sünnitust, olles tegelikult raseduseeelses kaalus enam vähem) oli üks mind nähes väga rõõmus ja kilkas kohe “Oi kas sina oled ka meil see, kes kohe uuele ringile läheb?” Ma ikka nutsin kodus peatäie, ma sünnitasin kuu aega tagasi, millise valemiga ma juba uuele ringile ja eriti veel koos kõhuga peaks minema? Et üks jäi veel sisse kasvama või? Ta enda laps oli siis u 2a vanune, peaks nagu teadma kuidas need asjad toimivad. Et taktitundetu olemiseks ei pea just lastetu mees olema 😀
Eks ma ise loin jube tundlik ka nendel teemadel, nüüd sellised asjad mind enam ei kõigutaks….vist.
Kk
Mul juhtus just üks naljakas seik sellega seoses.
Ma olen 16ndat nädalat rase aga tööl teavad sellest vaid vähesed. No ja paar päeva tagasi meeskolleegid arutasid omavahel, et ei tea, kas ma rase või lihtsalt paksuks läinud. Kui kolleeg mulle sellest rääkis siis mul oli korraks kiusatus minna ja öelda, et olen jah paksuks läinud aga suveks võtan alla, ausõna (tähtaeg juulis) 😀 Aga hoidsin end tagasi, lihtsalt läksin ja teatasin rõõmsast uudisest 🙂
Karin
Meenus kohe see pilt 😀
https://i.imgur.com/C4Q2A.png
L.
Mul on üks kauge sugulane, kes on terve elu olnud üsna tüse, lühikest kasvu ka pealegi, nii et ülekaal paistab vägagi silma. Nägin teda suvel üle pika aja, kõht oli nagu veidi teistmoodi ümar, mitte lihtsalt lodev aga ma ei julgenud midagi öelda ega küsida ka, vahetasime mõned viisakuslaused ja läksime mõlemad oma teed.
Pärast kuulsin oma emalt, et tolles suguvõsa leeris oli suur skandaal üles keerutatud sellest, kuivõrd hoolimatu ja ükskõikne ma olen ja ei märka inimest rõõmsa uudise puhul õnnitleda 😀 Nii et tee kuidas tahad, valesti on igal juhul.
ebaparlikarp
😀 Novot!
Pille
Mulle kusjuures meenub mingi moment, kus rase inimene küsib, et “Kas sa arvasid, et ma olen lihtsalt paksuks läinud või??”, aga ma ei mäleta, kas ma olin seal olukorras ise rase või see teine osapool. Aga sellise asja saab üldiselt veel sõbralikult naljaks keerata, sest noh, rase on ikkagi põhjusega paks. Samas kui mitterasedale rasedusejutuga läheneda, siis on ikka puhta kole lugu 😀 Sealt ei vingerda enam kuidagi puhtalt välja 😀
ebaparlikarp
Kui nii võtta, siis küll jah 😀