Tsätin ühe hea sõbrannaga messengeris. Kirjutan talle, et olen voodis ja tööpäevast koomas… Et ei tea, kas peaks hakkama kõike ja kõiki armastama, äkki tuleb vähemalt energiat juurde.

Sõbranna: “Ma proovisin, et kõik meeldib. Puhas pask!”

***

Enne seda tsättisin veel ühe sõbrannaga. Kuidas ma teda siin blogis nimetanud olengi? Sõbranna, Kes Lööb Naelapea Pihta? Ma ei tea, kuidas me sinnani jõudsime, aga nentisin talle juba mitmendat korda, et ma ei taha surra, sest äkki ma sünnin järgmises elus koledana 😀 (Ärge pange tähele, see on meie huumor lihtsalt. Selline pealiskaudne huumor ka mõne sisukama nalja vahele. Aga kui mul ikkagi oleks nagu valik, siis ma pigem valiksin ilusana sündimise :D). Sõbranna, kes on vähemalt minu silmis täiesti modellimõõtu kaunitar, lohutab: “Tead, ega ma pole ka koguaeg ilus olnud!” Kuna ma ei uskunud, et ta SELLES elus kole olnud on ja ilmselt räägib oma eelmisest elust, saatis ta endast mingi vana algklassipildi, kus seisid rivis tüdrukud – kõik soengus ja kammitud, valged satsilised pluusid ja mustad seelikud seljas (klassika eks). Pildi keskel seisis üks laiade siniste lapitud teksatunkedega kahemeetrine tüdruk, erkpunased tuhvlid jalas, prillid ees, kaks tutti peas. Sõbranna: “Palun leia pildilt mina!”

Ma vaatan seda pilti… Seda, mida ma kirjeldasin just praegu teile (et noh, kõik pidulikus klassikalises rüüs ja üks nagu traksipükstega Pipi Pikksukk) ma ei pannud üldse tähele. Suurendasin hoopis kõiki neid nägusid ükshaaval, et leida mingeidki tuttavaid jooni oma sõbrannast. Ei leia. No ei tunne ära. Annan alla. Kirjutan, et sry, aga ma ei suuda sind leida. Ja siis ta osutab sellele 2 meetrisele dressikaga traksipüksile, kes lausa karjub pildilt näkku, ja ma lihtsalt purskan niimoodi naerma, et ma ei saa enam aru, kas ma naeran või nutan. Pisarad voolavad ja Karl jookseb teisest toast mu labiilse naeru peale, et mis juhtus.

Mental breakdown, voh, mis juhtus!

Mul tuli flashbackina meelde iseendast suht samasugune pilt. Algklassides. Kõik olid sarnaselt pidulikud. Ma olin läbitungivalt ükskõikse pilguga, ema kootud maailma värviliseima tuunikaga, all loomamustrilised retuusid ja jalad nii kõverad, et ema oli pannud mulle ortopeedi aja 😀 Kihvt aga on see, et ma arvasin, et ma olen cool-as-hell. Ja olingi! 😀

Mul ei ole võimalik praegu seda fotot siia lisada, sest see on mul ilmselt isakodus. Aga ma lubasin sõbrannale, et iga kord, kui mul on s*tt tuju, ma võtan tema saadetud pildi välja ja lihtsalt vaatan seda. Lihtsalt mõni pilt hakkabki hiljem tööle.

Foto: pexels.com