Vaatasin ka lõpuks “Minu näoga onu” ära
Kinno ma ei jõudnud, polnud plaaniski, aga film on nüüd Telia videolevisse jõudnud. Viieka eest üks mõnus kahetunnine pühapäevalõuna tehtud.
Film meeldis. Tempo oli minu jaoks natuke liiga aeglane, eriti filmi algus. Isegi tänapäeva Eesti filmi kohustluslik ja läbiv element – paljas keha – ei tõmmanud piisavalt tähelepanu, et klammerdaks ekraani külge. Võibolla see ENAM ei töötagi. Võibolla mulle lihtsalt meeldivad särtsakamad avapaugud. Mitu korda keerles peas mõte, et lähen panen pesud masinast ikkagi kuivama. Võitlesin veidi iseendaga ja ei pannud. Hiljem aeglane tempo enam ei häirinudki, see aitas mahlakamaid, vaimukamaid ja mõtlemapanevamaid stseene seedida ja mõtestada.
Evelin Võigemasti kiitmisest tolles linateoses ma aru ei saa. Evelin Võigemast oli Evelin Võigemast, igas filmis suht ühesugune. Tema tegelaskuju – ebaprofessionaalne psühhoterapeut – kiindumisele kuidagi kaasa ei aidanud. Koht, kus ta ise suitsu pahvis ning SOLVUNULT peategelase e-sigareti üle õla minema viskas, öeldes midagi sellist, et kui jäetakse maha, siis jäetakse maha, mitte ei tehta poolikut asja, vihjates mehe eksnaisele, keda mees ei suutnud mõtetes jätta… Nii saab käituda vaid armuvalus 17aastane, mitte täiskasvanud ja elu näinud psühholoog. Aga see käis nüüd tegelase kohta, mitte Võigemasti.
See eest Rain Tolk! Täiesti uskumatu, kuidas sellist töllakat meest üldse on võimalik usutavalt mängida. See oli nii ehe, et võttis täiesti pahviks. Mulle praegu ei meenugi, et ma oleks mingist Eesti näitleja rollist nii vaimustunud olnud.
Roman Baskini tegelaskuju ja see, kuidas film ise, aga peamiselt Baskini näitlejameisterlikkus mingid nüansid välja tõi, oli humoorikas. Tõesti oli. Selline veidi peen huumor ja natuke ka absurdi ja situatsioonikoomikat. Mulle meeldivad crumpy’d vanamehed! Õigemini sellised tegelaskujud filmides.
Lõpus mõistsin, et asi ei olegi selles, et “Minu näoga onu” venib. See film peabki venima. Nüüd omaette küsimus on, kas sulle meeldivad natuke venivad filmid või pigem mitte. Ja kui seda viimast, siis kas hea huumor ja muud head asjad filmis selle venimise sinu jaoks kompenseerivad.
Päise foto: apollokino.ee
Ann
Mu meelest oli Võigemast täiesti usutav… ma ei ta stabiilselt labiilsemaid inimesi kui psühholoogid. Enamjaolt on nad endaga hädas hullemini kui tavainimesed.
Maarja
Nii nõus selle Evelin Võigemasti osaga, minu silmis täiesti! ebausutav tegelaskuju. Ja see venimise asi… Tulin kinost välja suht õlgu kehitavalt ja mõtlesin kuidagi, et ikka liiga vähe ainest äkki ja venis natuke häirivalt, kuigi kaadrid olid kenad nagu ikka (operaator Mihkel Soe vist). Aga mitu päeva hiljem jäin miskipärast filmile mõtlema ja see hakkas mulle tagantjärgi rohkem meeldima ja tegelikult oli ainest ka küllaga, selle Maimikule omase absurdi vahel tuli dialoogidest tegelikult väga hästi välja isa-poja või üldse lapse-vanema suhte paradoksaalne traagika, et need ajad, mil üks teist väga vajab või pm sõltub teisest, pöörduvad ümber aga on suure ajalise nihkega ja ei kattu kahjuks kunagi – st ühe lapsepõlv ja teise vanadus ja teineteise mõistmist sel teekonnal jääb meil paratamatult puudu. Et tegelikult mulle meeldis ikka küll 🙂 Rain Tolk ja Baskin muidugi ka – kõik klappis nii hästi.
ebaparlikarp
Nii tore kommentaar, aitäh. Mõnus lugeda 🙂