Eile õhtul sõitsime Karli vanemate juures Keilas toimunud jõulukoosviibimiselt tagasi koju… Enne Rocca keskuse juurde jõudmist sõitsime mööda paremale jäävatest vanadest veneaegsetest elumajadest. Enamikes akendes tuli põles ning läbi kardinate või kardinate vahelt paistsid ülemiste korruste laearmatuurid. Kirjutasin praegu selle sõna “armatuurid” ja mõtlesin, et miks neid vanasti nii kutsuti. Miks nad ei olnud lihtsalt laelamp. Seletav sõnaraamat ütleb, et laearmatuur on mitme lambiga laevalgusti. Jah, sellised vanasti olid. Rasked ja suured laearmatuurid. On veel täna ka, vähemalt neis Õismäe kodudes.

Seoses selle pika kortermaja riviga, kus iga akna taga keegi vaikselt jõulutoimetusi toimetas, tuli mul meelde mu lapsepõlvekodu Kohtla-Järvel ja üks mäng, mida me õega tihti mängisime. Meil oli seal viietoaline korter samasuguse veneaegse maja ühes otsas, kus aknaid jagus igale poole. Minu toas oli kaks akent. Üks avanes suurde sisehoovi. Hoov oli igalt poolt ümbritsetud samasuguse lahmaka kortermajaga, mis väändus ümber selle hoovi. Üks suur jõhker maja. Teisest aknast avanes vaade sarnase maja akendesse, päris-päris lähedalt. Istusime õega õhtuti, kui juba pime oli, seal aknalaual ja vahtisime teiste akendesse. Kodudesse. Ühes korteris elas ka minu sõbranna, vahel ta oli oma akna peal, siis lehvitasime. Aga mäng, mis me õega mängisime, käis nii, et üks meist valis mingi aknast paistva asja ja kirjeldas seda natuke. Teine pidi ära arvama, kus aknas see asi asub. Kolmas korrus, vasakult üheksas aken. Näiteks.

Ma ei teagi, miks ma seda räägin. Lihtsalt selline nostalgiline tunne tuli. Öeldakse, et pole ilus teiste akendesse vahtida. Lapsena me muidugi nii ei mõelnud, siis oli suva. Tegelikult on ka nüüd suva. Ega ma ei käigi ju teiste akende taga seismas ja tundide kaupa sisse vahtimas. Ma ei käi üldse pimedal ajal ja külmaga jala kuskil, seega minust kui piilujast pole teile ohtu. Aga pimedal ajal tänavalt akendesse, kus tuli põleb, korraks kiikamine kas või autoaknast on minu jaoks mingi turvaline mälestus ja tekitab hea tunde. Natuke põnev on ka, eriti südalinna korteritega, mis on oma väärtuselt ulmekõrge hinnaga, aga aknad räämas. Näha, et kuigi korteri väärtus on kõrge, siis mingid rikkurid seal kindlasti ei ela. Võibolla hoopis üksikud pensionärid, kes on seal sada aastat elanud ja elavad surmani.

Meil pole praegu enda kodus kardinaid ja aknad on samuti hoovi poole. (Magamistubades on hoopis katuseaknad). Tõsi, meil ei ole meil nõukaaegne maja ega ka laearmatuure. Ja mul on täiesti ükskõik, et naabrid ka meie koju pimedal ajal sisse näevad. Tõesti. Täiesti. Ükskõik. Mind ei sega see absoluutselt. Ma usun, see ongi tolle lapsepõlve pärast nii. Lapsepõlve, kus me õega pool elu teiste akendesse vahtisime ning kus sõbranna meile sealt vastu lehvitas. Peaaegu nagu Bullerby lastel. Ainult et Kohtla-Järvel.

Häirib teid mõte, et keegi võib ÄKKI näha, kuidas te köögis nõusid kraanikausist pesumasinasse panete? Ja mis siis sellest on, et näevad?

IMG_7634

Kardinateta 🙂

Päise foto: pexels.com