Eellugu

Mäletate seda, kui Taukar oli septembris ei joo (alkoholi siis) kampaania maskott, aga samal ajal “jäi vahele” õlle moodi asja joomisega. Vahele jäi nii, et keegi nägi, kirjutas Twitterisse, sealt tulid vihjed seltskonnaajakirjanikule ning nagu ma aru saan – enne asjaosaliselt üldse mingit kommentaari küsimata – tegi too seltskonnaajakirjanik juba klikipostituse, et kas Taukar joob õlut. (Samas hiljem väidab ajakirjanik, et ikkagi küsis kommentaari. Ma ei tea, kuidas täpselt oli).

Lahti läks mingi tramburai, kus Taukar kõigepealt tõestas, et see ei olnud alkohol ning siis hakati väitlema selle üle, kas septembris ei joo maskontina tohiks juua mingit vahuga asja, mis jätab mulje, et see VÕIB äkki ikkagi alkohol olla. Järgnes Krista Lensini “kulla laps”, kus ta muule kui vanusele rõhuda ei osanud, ja käitumise poolest oli pigem Taukar see, kes oleks võinud Kristale rahulikult ja isalikult seletada, et täna me kommi, jäätist JA šokolaadi poest sulle korraga ei osta, tõuse nüüd siit maast püsti ja ära siputa kõigi ees.

Tegelikult räägiti hoopis erinevatest asjadest – Taukar ajakirjanduse eetilisusest, Krista aga maskotina õlut meenutava joogi avalikust joomisest. Kaks täiesti erinevat teemat ja midagi sealt väga tulla ei saanudki…

Lugu

Täna loen selle sama seltskonnaajakirjaniku (mõnede jaoks ka sünonüümina kõmu- või sopaajakirjaniku) artiklit, kus ta räägib depressioonist ja oma enda depressioonist. Sellest, kuidas inimesed (ja ka tema) depressiooni varjavad ja pealtnäha õnnelikku elu elavad. Muuhulgas:

“Kui noorte seas armastatud laulja Karl-Erik Taukar mind avalikult ja alusetult sotsiaalvõrgustikus sõimas (küsimus oli arusaamas, kas maskott tohib tarvitada alkoholile viitavaid tooteid), läksin järgmisel päeval tööle naerulsui, viskasin kolleegidega juhtunu üle nalja ja viskan tänini. Ehkki tol ööl olin tunde EMO-s, sest paanikahoog ja rütmist väljas süda ei lubanud üksinda koduseinte vahel hulluda. Arvasin, et ma suren ära. Ma ei kartnud seda.”

Kurb lugu muidugi. Depressioon ja kõik see lugu. Tean! Aga ikkagi kergitasin kulmu, et millal see armastatud (igaks juhuks mainin, et mind jätab ta täiesti külmaks oma lauludega) laulja siis SÕIMAS?! Ja veel ALUSETULT?!

Googeldasin. Ei leinud sõimu. Leidsin seda sama pahameelt ajakirjanduse ja ajakirjaniku vastu, mida Taukar algusest peale väljendas. Aga mis ta tegi, oli see, et tõi tolle kõmuajakirjaniku nime välja (mis ei ole ei esimene ega viimane kord, kui sedasi võib juhtuda, kui kirjutad intrigeeriva artikli või jääd muud moodi silma), millele järgnesid Internetis igasugused kommentaarid (ei ole lugenud, aga kindlasti ka haiged ja arutud). Ega see nimi muidugi saladus polnud, aga sellele ei pidanud ajakirjanik ise vastu ja juhtus see, mida ma tema sulest tsiteerisin.

Ma loen tsitaadist välja, et Taukar on süüdi, sest noh – a) alusetult ja b) sõimas! See ei ole fakt, see on tolle noore naise tõlgendus. Hea küll, ta ju võis nii TUNDA. Aga inimesed tunnevad erinevalt ja samad sõnad võivad mõjuda ühele ühte moodi ja teisele teistmoodi. Eriti teistmoodi sellele, kes parasjagu näiteks oma depressiooni varjab.

Hämmastas mind aga tolle kõmuajakirjaniku ja Taukari omavaheline dialoog. Eks lugege SIIT lingist ise. Täpsemalt see, et kõmuajakirjanik justkui õigustab oma tegu sellega, et SEE ON TA TÖÖ. Aga kas siis s*ta kaela kallamine on õigustatud, kui see on töö? Kui see jääb mingi koodeksi piiridesse? (S*tt kallati kaela kampaaniale, mitte Taukarile ja see oli muidu ka Taukari põhimure seoses artikliga). Et Taukar on avaliku elu tegelane, tema peab olema sellega arvestanud, et meil siin eksisteerivad klikipostitused ja “avalik huvi”!

Mina usun, et Taukar ongi tegelikult sellega arvestanud. Aga INIMLIKUST seisukohast küsin – kas inimene, kes ise töötab klikkide heaks ja organisatsioonis, mille eesmärk on saada klikke ja seeläbi teenida raha, on üldse õigust selles osas etteheiteid (ja veel kahtlase väärtusega ehk VÄGA subjektiivseid – “sõim” ja “alusetu”) teha. Veelkord – inimlikust seisukohast ja unustame ametid! Inimlikust seisukohast ja ametid tagaplaanile pannes, tundub MULLE see tohutult silmakirjalik – ise võin, aga teised mulle mitte.

Jah, depressioonist peab vahel rääkima, aga mitte seal, kus jääb mulje, et seda* kasutatakse lausa relvana.

*Siinkohal ei sea ma kahtluse alla, et inimesel ongi tegelikult depressioon.

Foto: pixabay.com