Out of office
Iga kord on nii, et plaanin puhkusreisi õhinaga, aga kui see puhkureis kätte hakkab jõudma, siis appi, milline lapseigatsus tuleb peale. Kord aastas teeme kindlasti lastega reisi ja kord aastas ilma, kuid koos lastega reisile ma lähen palju suurema südamerahuga, kui siis, kui laps koju, st Mana juurde, jääb. Õnneks ta ise on rahul, et saab natuke aega vanaema ja Mamma juures olla, täpselt nii palju, et ka tal lõpuks igatsus peale tuleb.
Minu igatsuse tunne ei ole enam selline tahan-su-juukseid-nuusutada ja nunnutamise igatsus (kuigi seda ka!), aga just selline juttude ja koos naljatamise ja kuidas-sul-täna-koolis-läks igatsus. KAASLASE igatsus! Mitte enam väikse beebi, kes lihtsalt lõhnab hästi. Kui ta pole just püksi s*ttunud.
Loomulikult saab ka reisilt helistada ja kindlasti me ka teeme seda, kuid laste puhul on alati see oht, et isegi, kui neil 2 minutit tagasi oli vanaema juures väga mõnus olla, siis emaga telefoni otsas rippudes võib tekkida järsku “Emme, millal sa tuleeeeed?” nutuhoog. Mis loomulikult tekitab emas üüratu koguste kilomeetrite kaugusel peale igatsuse ka süümepiinad. Aga noh, elu. 3 minutit hiljem pärast kõne on lapsel jälle kõik ok. Mul mitte. Seepärast igatsen ja tunnen neid tundeid juba ette.
Täiesti tüüpiline vist, et kui oled pool aastat ilma puhkuseta tööl käinud ja rutiinis tegutsenud, siis igatsed välja. Puhkama. Reisile. Sooja. Kuidas kellelgi muidugi. Ja kui see puhkus algab, siis võib olla seest nii tühi tunne, et ei oskagi kohe midagi teha. Mul seekord on imelik. Tulin reedel koju ja… Nii raske oli olla.
Täna pakkisin lapse asjad kokku. Natuke ka enda asju. Ei hakka siinkohal kirjutama järgmiseks postitust “Mida soojamaareisile kaasa võtta”. Teate küll, kohver ja riided ja jalanõud… Kõlab nagu loogilisena. Ega hakka ka kirjutama postitust “Mida pakkida lapsele kaasa selleks ajaks, kui ema soojamaareisil on.” Kohver ja riided ja… Ütlen lihtsalt, et ikka on kuidagi raske. Ma loodan, et see läheb üle, kui lennuk lõpuks maandub ning ma Paje beachil esimese külma joogi võtan või oma molu snorgeldades läbi helesinise vee lõpuks kaladesse löön!
Foto: www.notonthehighstreet.com
Kristi
Väga tuttavad tunded. Mis mul veel reisides lasteta on – jagamisvajadus. Ma tahaks talle ju näidata, et vaata kui lahe see on ja vaata, mis seal saab teha.
Samas tulime just lastega Itaaliast ja kahe aastane ei osanud küll hinnata Como ilu ja mägede kõrgust, nii et vahel on ikka ilma lasteta ka lahe 😀
Lahedat reisi ja mõnusaid elamusi!
Melmari
Ägedat reisi ja ootame ohtralt reisikirjeldusi,-pilte.
Anett
Oiii! Loen vist tuleviku-mina mõtteid. Ma pole praegu raatsinud ühtegi reisi (ka mitte ainult nädalalõpuks) teha ilma lapseta ja ei kujuta ettegi, millal raatsin.
Aga sulle head reisi muidugi!
ebaparlikarp
Aitäh! 🙂