Arutasime täna sõbrannaga pikalt, kas jätta ära söömine või minna trenni.

Pika arutelu, halamise, üksteise mittemotiveerimise ja tõdemuse, et meile meeldib süüa, tulemusena otsustasime, et kõige lihtsam on ikkagi buliimikuks hakata.

NALI!

Tegelikult panime end Janek Uuki juurde – “Personaaltreening sõbraga” – kirja.

Mina ei tea, kuidas ma end sõbrannal ära rääkida lasin. Või rääkisin mina ta hoopis ära… Mul on haige komme visata mingi pall õhku, lootuses, et niikuinii keegi ei püüa, aga krt, mõnikord läheb teisiti.

Kui palju te midagi alustate ja pooleli ei jäta/ jätate? (33 aastat ei ole sport mind leidnud. Ma oskan hästi peita).

PS: Foto pixabay.com (A mul umbes samasugune kõht nagu neil konnadel)