Diip
Eile hammustasin pulgajäätist süües end neli korda huulde. Peaagu invaliidiks. Ilmselgelt on see vihje kuskilt kõrgemalt, et iga õhtul kolm pulgajäätist on liig. Aga ma ei saa parata, ma olen sõltuvusse sattunud Koolijäätisest. Ma ei tea, kas see on sellepärast, et varsti algab kool 😀
Kui ma esmakordselt palusin Karlil poest muuhulgas ka Koolijäätiseid tuua, oli ta nagu, et misasju. Kuidas inimene ei tea, misasi on KOOLIJÄÄTIS?! Tead küll, see triibulise pakendiga, kollase glasuuriga, pulga otsas.
Igatahes lõppesid mul eile ootamatult Koolijäätised otsa ja olin sunnitud tavalise klassikalise šokolaadiglasuuris valge võtma. (Praegu ma taipan, et see postitus kõlab, nagu oleks jätsitootja mulle vähemalt mu ühe kuu palga maksnud, et ma nendest jäätistest nii hingeliselt kirjutaks, aga tegelikult see tõesti nii ei ole).
Kuskil keegi kirjutas juba mõni aeg tagasi, et tunneb rõõmu väikestest asjadest. Noh, et kuidas hommikukohvi peal koor maitseb vms. Või oli see õnnetunne, et üldse on koort, mida panna… Ma ei mäletagi täpselt. No sellised pisiasjad. Teate küll. Varbad kastesel murul. Värske pesu lõhn. Tühja kõhu peale esimene lemmiksushi tükk. Kodused pannkoogid. Ahjus tule alla tegemine rõskel õhtul. Kas või see sama hommikukõhvi lõhn. Või Koolijäätis pärast tööpäeva diivanile visates. Ma hakkasin mõtlema, et need on sellised väiksed asjad, mida saab nautida esiti siis, kui tervis (ka lähedastel) on korras ja… mured (kellel neid üldse ei oleks) on edasi lükatavad.
Vaevalt me selliseid asju tähele paneks ja seega ka nautida oskaks, kui just saaks teada, et auto parandus läheb maksma 5 tonni. Või kui sind on just töölt koondatud. Või kui sa oled rämedas külmetuses kodus ja pidanud oma puhkusereisist loobuma…
See “torkan varbad kastesesse murusse ja tunnen sellest tohutut mõnu” on ikkagi enese hetkeline hetke kaotamine. Õnnetunne, et elu on ilus, et lapsed on nunnud, et kõik on terved ning kõik mured edasilükatavad. Või liiga suured, et üldse hammas peale hakkaks. Väikseid elementaarseid asju tähele panna ja nautida on lihtsam, kui suuri asju tahta ja kõrgelt unistada ning neid unistusi ka teostada.
Unistustel ja muredel on üks ühine joon. Neid saab edasi lükata. Aga edasi lükates saavad mured su lõpuks kätte. Unistused vastupidi mitte kunagi!
(Krt, kas ma saaks veel diibimaid mõtteid praegu mõelda?)
Või kas need pisiasjad ongi üldse elementaarsed? Rasket haigust põdevale inimesele ei ole iga uus päev iseenesestmõistetav. Aga kas tavalisele tervele inimesele on päisketõus iseenesestmõistetav? Kuidas leida tasakaal liigse muretsemise ja kõikide asjade iseenesestmõistmise vahel?
(Tundub, et saan!).
Ma lähen nüüd võtan Koolijäätist parem. Ei, ma ei hakka susse püsti viskama. Veel.
Kati
See on õnn ja oskus selliseid väikesi asju (ka) tähele panna. Liiga paljud meie seast on igapäevaprobleemide ning argimuredega nii kimpus, et asjaolu, et ühel päeval on pilvitu sinine taevas ning paistab päike…. noh, seda lihtsalt ei panda tähele.
Nii palju võin öelda, et kui juba sellesse argipäevamuredekarussellile astunud oled, siis sellelt maha saada ning hakata uuesti ka väikesi asju nautima, on raske. Ja et töö selle kallal käib minusugustel inimestel iga päev – seni sunnid end neid asju märkama, kuniks see muutub loomulikuks.
ebaparlikarp
Mul näiteks pole erilisi olme- ja igapäevamuresid. Pigem sellised suuremad identiteediga seotud teemad üleval. Pisiasju naudin tegelikult iga päev ja kui oleks igasugu argipäeva jamad kaelas, siis ilmselt ei oskaks neid asju nautida.
miiu
jumala õige jutt, kuule. minu puhul näiteks täiesti on see, et ma naudin oma kastemärga muru ja puude kohinat ja nunnusid lapsi ja mõtlen, et kui see siin ongi kõik ja nüüd enne pensioniiga vähki ka ei sure, siis see on okei, siis ma olengi õnnelikult elanud. suurema eneseteostusvajaduse või uhkemate ambitsioonidega inimese jaoks on selline ellusuhtumine ja mõttelaad ilmselt pigem ahistav. aga see kõik on vist ikkagi seesama vana jutt, mida maslow ammu enne meid rääkida teadis. 😀
ebaparlikarp
Ma tegelt arvan, et need inimesed, kes nagu oravad rattas oma ambitsioone teostavad, need lõpuks tahaks väga lihtsalt aega maha võtta ja kuskil maal varbad kastemärga murusse susata. Ehk et lõpuks pöördume nende pisiasjade juurde ikka tagasi 🙂
Biku
No ma võin küll täie südamega öelda, et mina olen õppinud nautima väikeseid ja häid asju mida teen igapäevaselt. Tõsiselt kohe hindan ja naudin. Ma naudin oma tööd, oma kodu, oma tuba ja hommikust kohvi kui ma joon seda kodus, lihtsalt olen ja söön kõrvale kaneelikorpi või avagaadoga võileibu. Olen lihtsalt arvutis ja lihtsalt olen. Oma sõpru, dušši all olemist, head muusikat. Ma võiksi kõike neid asju nimetama jääda. Ja seda, et lihtsalt olen terve ja saan neid kõiki asju nautida ja teha. Ma saan aru küll su diibidusest 😀 Mul tegelt ei olegi lihtsalt mingeid ulmeprobleeme. Ja varsti mul tuleb elu ägedaim reis 🙂 Elu on ilus 🙂