Eile hammustasin pulgajäätist süües end neli korda huulde. Peaagu invaliidiks. Ilmselgelt on see vihje kuskilt kõrgemalt, et iga õhtul kolm pulgajäätist on liig. Aga ma ei saa parata, ma olen sõltuvusse sattunud Koolijäätisest. Ma ei tea, kas see on sellepärast, et varsti algab kool 😀

Kui ma esmakordselt palusin Karlil poest muuhulgas ka Koolijäätiseid tuua, oli ta nagu, et misasju. Kuidas inimene ei tea, misasi on KOOLIJÄÄTIS?! Tead küll, see triibulise pakendiga, kollase glasuuriga, pulga otsas.

Igatahes lõppesid mul eile ootamatult Koolijäätised otsa ja olin sunnitud tavalise klassikalise šokolaadiglasuuris valge võtma. (Praegu ma taipan, et see postitus kõlab, nagu oleks jätsitootja mulle vähemalt mu ühe kuu palga maksnud, et ma nendest jäätistest nii hingeliselt kirjutaks, aga tegelikult see tõesti nii ei ole).

Kuskil keegi kirjutas juba mõni aeg tagasi, et tunneb rõõmu väikestest asjadest. Noh, et kuidas hommikukohvi peal koor maitseb vms. Või oli see õnnetunne, et üldse on koort, mida panna… Ma ei mäletagi täpselt. No sellised pisiasjad. Teate küll. Varbad kastesel murul. Värske pesu lõhn. Tühja kõhu peale esimene lemmiksushi tükk. Kodused pannkoogid. Ahjus tule alla tegemine rõskel õhtul. Kas või see sama hommikukõhvi lõhn. Või Koolijäätis pärast tööpäeva diivanile visates. Ma hakkasin mõtlema, et need on sellised väiksed asjad, mida saab nautida esiti siis, kui tervis (ka lähedastel) on korras ja… mured (kellel neid üldse ei oleks) on edasi lükatavad.

Vaevalt me selliseid asju tähele paneks ja seega ka nautida oskaks, kui just saaks teada, et auto parandus läheb maksma 5 tonni. Või kui sind on just töölt koondatud. Või kui sa oled rämedas külmetuses kodus ja pidanud oma puhkusereisist loobuma…

See “torkan varbad kastesesse murusse ja tunnen sellest tohutut mõnu” on ikkagi enese hetkeline hetke kaotamine. Õnnetunne, et elu on ilus, et lapsed on nunnud, et kõik on terved ning kõik mured edasilükatavad. Või liiga suured, et üldse hammas peale hakkaks. Väikseid elementaarseid asju tähele panna ja nautida on lihtsam, kui suuri asju tahta ja kõrgelt unistada ning neid unistusi ka teostada.

Unistustel ja muredel on üks ühine joon. Neid saab edasi lükata. Aga edasi lükates saavad mured su lõpuks kätte. Unistused vastupidi mitte kunagi!

(Krt, kas ma saaks veel diibimaid mõtteid praegu mõelda?)

Või kas need pisiasjad ongi üldse elementaarsed? Rasket haigust põdevale inimesele ei ole iga uus päev iseenesestmõistetav. Aga kas tavalisele tervele inimesele on päisketõus iseenesestmõistetav? Kuidas leida tasakaal liigse muretsemise ja kõikide asjade iseenesestmõistmise vahel?

(Tundub, et saan!).

Ma lähen nüüd võtan Koolijäätist parem. Ei, ma ei hakka susse püsti viskama. Veel.