Eelmine nädal juhtus meil järgmine olukord…

Eellugu ka. Meil on korteri peal katuseterrass, kus meie kassid vahel jalutamas käivad. Tegelikult käib vaid suurem kass Friskin. Nuusib ka naabrite terrasse ja tuleb siis koju tagasi. Väike kass Jinxy seal nii uljalt ei jaluta. Tema vaatab pigem trepi pealt, kuidas Friskin toimetab, ja vaid vahel tipib oma mustad peened jalakesed terrassile ja vaatab aralt ringi.

Ja nüüd see olukord. Kell oli juba 11 õhtul, aga meil oli katus lahti jäänud. Vaatasin kiiruga, et Friskin on toas, ja tõmbasin katuseluuk-ukse kinni. Und veel ei olnud, vaatasin terve mängufilmi veel ära ja mingi pool 1 läksime magama. Suur kass minu kõrval padjal nagu ikka. Väiksega on nii, et suurem osa ajast ta tuleb meie jalgele magama, aga vahel ei tule ka. Seekord ei tulnud.

vaade

Friskini õue territoorium

Uni juba mõistuse üle võimust võtmas ja järksu kuulen katuseaknast – mjiu. See oli nagu pisike piiks, mitte MJÄU! “Kus väike kass on?” hakkasin mõtlema, millal me teda viimati nägime?! Otsisime kogu korteri läbi, kutsusime, ei midagi. Ok, ilmselt jäi katusele :S Õues oli juba öö ja pime. Tegin katuseluugi uuesti lahti ja hüüan. Ikka ei midagi. Käin kogu suure terrassi ja mööbli aluse läbi – pole. Lõpuks võtan taskulambi ja valgustan naabrite terrassi. Seal ta kössitab – naabri tooli all. Lihtsalt kössitab. Ei tule kutsumise peale ega reageeri. Ronin läbi piirete naabri katusele ja võtan oma õnnetusehunniku sülle. Käpakesed ja kõrvad külmad. Tol ööl magas Jinxy meil nii kaisus, kui võimalik. Tema kaisus magamine tähendab siis meie jalgade vahel.

Friskin on jäänud ka kaks korda katusele kogemata. Aga nii, kui luuk on kinni läinud, on ta tulnud meie katuseakna juurde, ja läbi akna karjuma hakanud. LASKE SISSE! Mitte naabri katusel tooli all 1,5 tunni möödudes end kokku võtnud ja ÜHE piiksu teinud!

See väike juhtum on pannud mind mõtlema, et millised meie kassid oleksid, kui nad oleks inimesed 🙂 Friskin, kuigi ta mingi 3,5 aastane ja üldse mitte vanake, oleks täielik paksu kõhuga kergelt hajameelne ja flegmaatiline vanaisa. Käiks kodus ringi ja otsiks koguaeg kohta, kus oleks mõnus pikutada. Samas oleks ta selline oma nina igale poole toppiv vanaisake, kes tahab kõigega kursis olla. Mis te siia panite? Kuhu te nüüd läksite? Mis te nüüd teete? Oleks tema põhiküsimused. Kindlasti ütleks ta välja, kui talle midagi ei meeldi. Ta ei viitsiks väga midagi teha ja naudiks lihtsalt seda, kui teised tema ümber on.

Jinxy oleks kerge käitumishäirega (no mitte halvas mõtes, vaid lihtsalt nii on, tuleb leppida!) noorem neiu. Kord tahaks ta kallistamist ja lähedust, teinekord jookseks minema ja tõrjuks. Sööks ta vähe, sest kaalu on ikkagi vaja jälgida. Vahel oleks mänguline ja vahel tusatseks omaette oma toas. Kindlasti ei julgeks ta tunnistada oma vigu. Ta oleks närviline ja räägiks tihti kurva häälega. Kindlasti käiks ta psühholoogi juures.

Naljakas on mõelda, et kui ma nüüd need kassielud inimesteks teisendasin, siis kuidas kaks nii erinevat tegelast kassidena nii hästi läbi saavad, et üksteiseta elada ei saa. Normaalne kamp. Aga ikkagi – meie kõige kallimad pereliikmed.

B0B9CFBF-DCCB-48BE-B631-DB14143C9703

Jinx ja Friskin