Alkoralli. Säästan kulutades?
Lugesin Kuidas kasvatada inimest blogist postitust “Alkoholiturismist“. Hakkasin sinna kommentaari kirjutama, aga otsustasin oma mõtte hoopis siia kirja panna.
Kõigepealt tsiteerin tollest postitusest sissejuhatuseks:
Hiljuti oli mul harukordne võimalus isiklikult näha kuidas Eesti lõunapiiril toimib alkoholiturismindus. Teate kuidas eestlased teevad soomlaste üle nalja, sest juba ennelõunastele laevadele saabuvad põhjanaabrid kohvrite ja ostukärude jagu alkoholi? Joke’s on us, sest Eesti lõunapiiril toimuv ei jää mite kuidagi alla sellele, mida sadamates näha võib. /—/ Selle väikese kaardikesega muutus näiteks niigi odav liiter rummi peaaegu olematu hinnaga alkoholiks (maksis see pudel märjukest ilma kaardita tublid 15 eurot, kaardiga 13), tekitades Eesti poodidega ca 10-15 eurose hinnavahe.
Minul on tunne, et ükskõik, mida seal Läti piiri ääres Eestist 2 korda odavamalt ei müüdaks, osad meie Eesti inimesed kahmaks seda samamoodi kokku, olenemata sellest, kas neil seda päriselt ka vaja oleks.
Kurb on muidugi see, et kui suures koguses trussikute, hambapastade või tekkide-patjade või muude Hiina riiete või Hiina kolude kokku krahmamine ei ole tervisele nii ohtlik, siis liitrite kaupa rummi kõrist alla valamine pigem on. Eesti joomiskultuur on individuaalses ja lühiajalises plaanis kõvasti ohtlikum ja murettekitavam kui tarbimiskultuur üleüldiselt. Kaldun arvama, et need on omavahel seotud – kui midagi on tõeliselt odav, tuleb seda kokku kahmata. Kui see tõeliselt odav asi on alkohol, siis “topeltvõit”!
Meie üleüldine leviv tarbimishullus, mida süvendavad kindlasti ka sotsiaalmeedia ning “tahan naabrist parem olla” suhtumine, nõukaaegsed tühjad riiulid ja kunagine kodune lapsepõlve keskkond (kasvatus/mitte kasvatus) on kõik kokku põhjused, miks paljud ei suuda raha oma pangaarvel näha.
Kui vajadust pole – tekitame! Kui ma midagi poole odavamalt saab, siis on see ju “tasuta raha”, see on säästmine!
PS: foto pixabay.com
Tsein
Meenub kohe Zürich’i EM aastast 2014 – abikaasa käis seal ja imestab endiselt. Nimelt tema sõber (Eesti spordimaailmas teada – tuntud nägu) kaanis iga jumala päev end täiesti segi seal VIPidele jagatud tasuta alkoholist. Et kui tasuta saab, siis tuleb lolliks juua.
Ja sama tegelane käis ka siis nädal tagasi “Alkorallil” ja kiitles suurelt ning laialt, et kui odavalt ta endale 9 kasti õlut ja mitu mitu mitu liitrit rummi ja gini ostis.
Ei oska mina sellisest asjast nii siirast rõõmu tunda. Samas – jah, ka meile toodi 4 L gini sealt Lätist. Hea hinnaga ?
ebaparlikarp
Nüüd hakkad iga õhtu gin-toonikut tegema endale 😀
Nell
Pärnakana olen isegi Ikla alkopoes varumas käinud, kui nt kellelgi suurem sünnipäev tulemas. Paari pudeli odavam hind katab kütusekulu ja ülejäänu on juba puhas boonus. Aga üldiselt varumist heaks ei pea. Tavaolukorras kui tuleb isu võtta väike vein või õlu siis lähed poodi ja tood. Aga kui kodus on kastide kaupa õlut siis teatud seltskond ilmselt võtabki neid järjest seni kuni otsas on….
Aga kui sinnakanti asja on siis eks saab vanematele saunaõlut ja odavat diislikütust ikka kaasa toodud.
Liis
Mul käisid tuttavad puhkusel. Muljed olid järgmised: ‘iga päev panime pidu, sest alkohol oli nii odav, et joo või ogaraks! Ühe päeva veetsin hotellis, sest nii paha oli olla.’ ????????????? (Ma ei oska end paremini siinkohal väljendada, need on küsimärgid mis mu pea kohal tiirlesid kui seda juttu kuulsin). Kas kohe PEAB endale jooki kõrist alla kallama, sest ON ODAV?
Ma tarbin ka alkoholi, pokaal veini reede õhtul teleka ees. Pudel siidrit kui sõpradega grillime. Aga miks peab end oksendamiseni kaanima, vot no ei mahu pähe, ei mahu pähe lihtsalt. Tõesti on odavam Lätist ostmas käia, kui peab kohe liitreid kanget ja kuuspakkide viisi õlut endale nädalavahetuseks kokku kahmama. Vastik joodikukultuur.