Lugesin Kuidas kasvatada inimest blogist postitust “Alkoholiturismist“. Hakkasin sinna kommentaari kirjutama, aga otsustasin oma mõtte hoopis siia kirja panna.

Kõigepealt tsiteerin tollest postitusest sissejuhatuseks:

Hiljuti oli mul harukordne võimalus isiklikult näha kuidas Eesti lõunapiiril toimib alkoholiturismindus. Teate kuidas eestlased teevad soomlaste üle nalja, sest juba ennelõunastele laevadele saabuvad põhjanaabrid kohvrite ja ostukärude jagu alkoholi? Joke’s on us, sest Eesti lõunapiiril toimuv ei jää mite kuidagi alla sellele, mida sadamates näha võib. /—/ Selle väikese kaardikesega muutus näiteks niigi odav liiter rummi peaaegu olematu hinnaga alkoholiks (maksis see pudel märjukest ilma kaardita tublid 15 eurot, kaardiga 13), tekitades Eesti poodidega ca 10-15 eurose hinnavahe.

Minul on tunne, et ükskõik, mida seal Läti piiri ääres Eestist 2 korda odavamalt ei müüdaks, osad meie Eesti inimesed kahmaks seda samamoodi kokku, olenemata sellest, kas neil seda päriselt ka vaja oleks.

Kurb on muidugi see, et kui suures koguses trussikute, hambapastade või tekkide-patjade või muude Hiina riiete või Hiina kolude kokku krahmamine ei ole tervisele nii ohtlik, siis liitrite kaupa rummi kõrist alla valamine pigem on. Eesti joomiskultuur on individuaalses ja lühiajalises plaanis kõvasti ohtlikum ja murettekitavam kui tarbimiskultuur üleüldiselt. Kaldun arvama, et need on omavahel seotud – kui midagi on tõeliselt odav, tuleb seda kokku kahmata. Kui see tõeliselt odav asi on alkohol, siis “topeltvõit”!

Meie üleüldine leviv tarbimishullus, mida süvendavad kindlasti ka sotsiaalmeedia ning “tahan naabrist parem olla” suhtumine, nõukaaegsed tühjad riiulid ja kunagine kodune lapsepõlve keskkond (kasvatus/mitte kasvatus) on kõik kokku põhjused, miks paljud ei suuda raha oma pangaarvel näha.

Kui vajadust pole – tekitame! Kui ma midagi poole odavamalt saab, siis on see ju “tasuta raha”, see on säästmine!

PS: foto pixabay.com