Ei, see ei ole retsept.

Jookseb teine nädal, kus mul ei ole vaja äratuskella. Sest mu väiksem kass Jinxy hakkab punktipealt 6.40 minu padja alt midagi järjekindlalt tuhnima. Ta tuhnib nagu siga ja röhib seejuures nagu siga. Kahtlen, kas ta ongi kass. Silmad kinni seda tuhnimist ja röhkimist kuuldes arvaks ma, et Marianni Milvi röhib mu peatsis. Kuigi ma ei tea, kuidas Milvi röhib, aga ma usun, et suht samamoodi.

See tuhnimine on väljakannatamatu. Ma süüdistan Karli, sest paar nädalat tagasi mängis ja Jinxyga sellist mängu, et peitis oma käe meie voodis patjade alla ja siis äkiliselt suskas kätt sealt välja. Meie Jinxer nautis seda mängu nagu hull. Nüüd tuleb välja, et ta ongi hull.

Karl ei taha süüdi olla. Okei, ega ma teda otseselt ei SÜÜDISTA ka, et noh, nüüd olen jube pahane, et oli sul vaja seda mängu teha. Ma olen ise ka süüdi, sest vahel panen juuksekummi padja alla ja mõlemal kassil on juuksekummi fetiš – kaevavad neid igalt poolt välja ja igale poole sisse. Ega mina kassi mõtteid ei loe – otsib ta nüüd seda juuksekummi või käekoletist.

Proovisin hommikul ilma padjata magada. Ei aita, siis hakkab Jinx madratsi alla kaevama.

Proovisin teda 778 korda voodist välja visata. Ei aita. Tuleb tagasi. Järjekindlalt.

Andsin õrnalt koonu pihta. Mitte midagi, ikka tuleb tagasi.

Ütlesin “ei tohi”. Mõjus! Haa-haa, nali, mõjus ta jee.

MIDA TEHAAAAA?????

Jinxy. Täna hommikul. Ootab, et ma ärkaks.