Jepp, raba. Sest selleks, et tallinlane saaks rabasse, tuleb autole hääled sisse panna. Šokiuudis – ma ei ole mitte kunagi oma elus rabas käinud. Ok, valetan, tegelikult olen ma lapsena käinud sada korda jõhvikaid korjamas ja eks ma ole ka täiskasvanueas sattunud rabaäärde, aga ma ei ole kunagi läinud ekstra rabamatka tegema, nagu tänapäeval popp on. Laudteed ja vaatetornid ja infotahvlid.

Vihjasin Karlile, et tahaks minna, aga tema ei võtnud eriti vedu. Meelitasin last (kes on kooliga käinud), et võta kas või tõuks kaasa ja ma tassin seda ise mingi koha peal, kui vaja, aga ei. Ta ütles, et parema meelega mängib hoovis sõbrannadega. Olgu, vähemalt on värskes õhus. Ning nii olin ma nagu hüljatud pereliige ja läksin üksi. Oleks koergi kaasa võtta. Aga ei, mul on kassid, kes rihma otsas süldistuvad ja arvavad, et nad on jalgadest halvatud. Ja kääbushamstreid ei näinud ma ka väga mõtet kaasa haarata.

Tegin mõned pildid, sest niisama jalutamine ei ole minu teema. Eesmärk peab olema. Ja mulle ei piisanud eesmärgiks lihtsalt raba nägemine.

ülevalt

puuke

peegel

tagurpidi

raba2

Kuidas ma rabateema kokku võtaks? Oli ju täitsa kena. Aga kutsuge mind riigireeturiks, aga mul seda tüüpilist eestlaslikku rabafetišit ei ole. Kindlasti oleks see raba müstilisem varahommikul udu ja härmatise ja õige aastaajaga, aga minu fetiš on helesinine laguun. Ja üldse taipasin, et mulle meeldib selline vesi, kuhu sisse saab minna.