Eile oligi see põnev päev, kus mul oli viimane sisuline loeng fotokoolis. Päris viimane tund on järgmine nädal kodutööde (teatud kriteeriumite järgi pilistatud fotode) vaatlemine ja analüüsimine koos grupis. Ma ei puudunud mitte ükski tund, polnud mõtteski, tõeliselt huvitav oli. Eriti tahaks rõhutada, et kõik õpetajad/fotograafid, kes meile loengit andsid, olid küll ka oma ala profid, aga nad oskasid ka rääkida! Mitte nii, et kannatan ära ja nopin vajaliku info ise välja. Keegi ei venitanud mõttetult ega ajanud mingit mula.

Mis ma siis õppisin? Loomulikult õppisin põhilisi tehnilisi asju (ISO, ava, säri, särikompensatsioon jne), oma enda fotokat tundma, teravustamist (näiteks porteel teravustatakse alati silma), varje (pehmed ja tugevad varjud ning milliseid abivahendeid kasutada), erinevaid valgusi ja kuidas need pildi tonaalsust mõjutavad. Sain ülevaate tehnikast (erinevad objektiivid, mis neil vahet on, statiivid jms) ning kompositsioonireeglitest. Sain teada, miks üldse pilte töödeldakse ja näiteks miks ei panda stuudios inimesi kohe fotoseina vastu vaid jäetakse sinna 3 meetrit ruumi (vastus – et fotol tekiks ruumilisus ja pilt ei näeks välja nagu “pannkook”, just nende sõnadega tehti selgeks). Ja mis põhiline – hea tehnika ei tee fotot, foto teeb ikkagi inimene selle tehnika taga.

Kindlasti sain veel igasugu asju teada, aga kõige enam nautisin hoopis seda, kui iga fotograaf rääkis, mis tema jaoks üldse pildistamine on, nagu filosoofia vms. Ma ei oskagi seda mõtet siin edasi anda, aga fotograafid on fotograafia enda jaoks väga erinevalt lahti mõtestanud ja neid lugusid kuulates tõesti mõistad, et see pole nii, et lähen poodi, ostan 3 tonnise komplekti ja siis lihtsalt vihun valimatult pilte. Harjutama muidugi peab, aga… Pagan, ma ei oskagi seletada…

Mis mulle endale meeldib? Mulle meeldivad väga fotod, kus mängitakse värvide kontrastiga. Ma pole selline “ninnu-nännu teeme stuudios tavalisi lipsud peas perepilte” tüüpi inimene (enam üldse), aga kuskil õues leida mingi koht ja panna selga riided, mis tekitavad kuidagi värvikontrasti või lihtsalt mingi värvikoosluse… See tundub lahe. Väga meeldivad ka hoonetest sellised värvipildid. Näiteks:

Foto: Joshjonesphoto

Foto: www.freshdesignpedia.com

Vot selliseid vaateid tahaks ka reisima minnes näha ja tähele panna ja pildistada.

Täiesti juhuslikult avastasin ühe fotograafi, kes pildistab minu meelest fantastiliselt – Bharat Sikka. Vot see on stiil, mis mulle meeldib. Justkui spontaanselt üles võetud sürr olukord, mis tegelikult muidugi on lavastatud. Ja see valgus ja värvid…

Foto: Bharat Sikka

Foto: Bharat Sikka

Foto: Bharat Sikka

Foto: Bharat Sikka

Maailma vaatan teise pilguga nüüd küll. Ja edasijõudnute kursusele lähen ka 🙂

PS: Päise pilt on tehtud Peruus metsas. Pildistamisest ei teadnud ma siis midagi. See on looduspilt.

PS 2: Loodusfotograafia definitsioonist ka. Mis on looduspilt? See on vägiallatu ja aus pilt. Lavastamata ja inimesest puutumata looduses. Need liblikad vastavad nõuetele 🙂