Kas on okei armastada oma keha, aga samal ajal soovida seda siiski muuta? Juhtusin sellise diskussiooni peale. Küsimus on laiem, aga jutt käis kunstrindade panemisest.

Üks seisukohtadest oli, et jah, täiesti okei. Me näiteks treenime oma keha, et see veel parem välja näeks, aga see ei tähenda ju, et me ennast ja oma keha ei armasta. Ma olen nõus. Pigem ei armasta ennast ja oma keha 150 kg kaaluv diivanilömitaja, kes iga päev pitsat ja rasvaseid kanakoibi koos keeksiga näost sisse ajab.

Ma aga arvan, et pealkirjas tõstatatud küsimus, on veidi salakaval. Miks? Aga kui küsime hoopis nii. Ausamalt. Kas inimene, kes tahaks panna silikoonrindu, on rahul oma praeguste rindadega? Kas inimene, kes on rahul* oma kehaga, tahaks panna silikoonrindu? Pigem vist mitte. Miks muidu üritatakse seda lamedat rinda kuidagi riietega ja push-uppidega varjata? Armastus ja enesega rahuolu on vist kaks erinevat asja selles teemas.

Ma ei salga, et minu iluideaal on peenike prink keha ja väiksed rinnad, kas või väga väiksed. See on ilus. Mõistan ka, et see ei pruugi kõigi jaoks nii olla ja seepärast tehku igaüks oma kehaga, mida tahab, selles ei ole küsimus. Minu ainuke mure asja juures on see, et kuna praeguses aegruumis on pildivõim niivõrd suur, siis kuidas see kõik mõjutab noori tüdrukuid, sealhulgas minu enda last, kui ta kunagi iseseisvalt netis kõiksugu värki jälgima hakkab.

Surfasin Instagramis ja laps tuli kõrvale.

„Emme, mis teed?“

Küsisin talt, et kas ta tahaks mõne kuulsuse pilte vaadata. Pakkusin tema lemmikuid – Taukar, Jüri Pootsman. „Keda sa veel tahaks näha?“ küsisin.

„Laura Põldvere.“

Vaatasime. Laps klikkis Instast lahti enamjaolt talle huvitavaid pilte –kohvitasse, kuhu piima sisse oli „joonistatud“ karu või lill.

Siis mõtlesin talle näidata ühe Eesti noore naise Instagrami, kelle leht on vaheldumisi täis silikoonrindu, ilusaid toidupilte, silikoonrindu, silikoonrindu, jõusaalipilte, trsussikupilte, silikoonrindu, trenniriiete pilte, silikoonrindu, silikoonrindu.

„Mis sa sellest arvad?“

„Ilus, aga tissid on küll liiga suured ja punnis.“

„On jah, ma arvan ka!“

Loomulikult peaks ma ka oma last kasvatama neutraalselt, et ta ise otsustaks, mis on õige ja mis vale, aga päris nii ma ei saa. Keegi ei saa. Ikka kannan ju omaenda hoiakud ja tõekspidamised mingil määral üle. Ma ei seletanud lapsele, et need on kunstrinnad. Teinekord räägin. See-eest näitasin talle sealt ühte aluspesus tagumiku pilti ja ütlesin, et näe, selliseid fotosid ei peaks ükski endast lugupidav tüdruk Internetti panema.

Jah, nii ma arvan. On fotod, mis on kunst. Ja on fotod, mis on porno. Ning siis on fotod, mis on porno, aga mis on pildistatud profilt nii, nagu need oleks kunst, aga ei ole.

*Kui ma kirjutan „on rahul“, siis ma mõtlengi, et ON rahul. „On rahul“ tähendab 100% rahul. Täiesti rahul. Inimene kas on rahul või ei ole rahul. Vahepealset varianti ei ole.