Mäletate, kuidas Tanel Padar kukkus joomise asemel hoopis erinevates intervjuudes kaebama, kuidas teda käivad kuulamas mälus inimesed.

“Selleks ei pea nii palju proove tegema ja nii kvaliteetset muusikat pakkuma, et mälus inimestele esineda. Vaatepilt on väga õudne ja seda enam on hea meel, et saab sealt kiiresti minema.”

“Viimase poole aastaga olen näinud väga kohutavaid pilte. Kui öösel kell üks laval oled, tekib küsimus, miks me siin oleme ja seda teeme, sest adekvaatseid inimesi on käputäis, kes üldse millestki aru saavad.”

Ma ei tea, miks Tanel seda teeb. Või siiski. Ta on muusik, ta oskab seda, bänd ja muusika on tema kirg ja SEE ON TEMA LEIB! Põhimõtteliselt kõik need “mälus inimesed” maksavad talle otseselt või kaudselt palka. Toovad talle leiva lauale. Auto tagumiku alla. Kui neid “mälus” inimesi ei ole, oleks Tanel Padar ja tema bänd mitte keegi.

Ma olen hakanud märkama blogimaailmas umbes sama asja. Ma mõtlen nendes blogides, mis reklaami pealt raha teenivad. KÕIK klikkijad toovad nendele blogidele raha sisse. Kellele suurema, kellele väiksema summa, aga klikkijad ja kommenteerijad on reklaami pealt teenivate blogijate leib. Ja igasugused kritiseerijad (olgu või lahmijad) on blogi mõistes need Padari “mälus inimesed”.

Ja ongi keeruline oma leiva peale mitte sülitada. Aga ehk on õpitav.