Kohati tundub mulle, et terve maailm on ajaga värdjalikuks muutunud. Monstrumiks. Kõik selle nimel, et keegi kuskil saaks jõhkralt pappi teenida. Inimeste mugavust kasutatakse selleks järjekindlalt ära. Inimeste elu on nii kuradi mugavaks tehtud, et inimesed ei mõtle ka enam üldse millegi peale. Ka mina pole sellest süüst täiesti prii.

Kiirmood. Ükspäev just kirjutasin. Keegi küsis, et kuidas kiirmoe tarbimine kuidagi väärikam on kui selle promomine või tootmine. Tarbiks me mõistuse piires, ei oleks vaja kiirmoekettidel nii palju juurde toota. Sattusin hiljuti täiesti juhuslikult fotograafia teemasid googeldades ühe noorukese Eesti “ilublogija” veebipäevikule. “Ilublogija” on jutumärkides, sest midagi ilusat seal ei olnud. Lehekülgede kaupa “haa ja emmi”. Aga see ei ole asja point. Point on see, et üks postitus oli riietest, mida ta tahaks ära müüa. Stiilis: seelik – kantud 1 kord, pluus – kantud 1 kord, kingad – pole kordagi kantud, pluus – pole kordagi kantud, kleit – kantud üks kord jne jne jne jne jne. Miks on vaja osta neid hilpe, kui sa neid hiljem ei kanna? Jah, riideeseme ostuga võiks kaasneda emotsioon, kuid kas KÕIK asjad, mis sul emotsiooni tekitavad, tuleb korvi laduda? Kas kõikide asjade peale peab üldse emotsioon tekkima?

Ja no lähme edasi…

Julmad karusnahakasvatused. Selleks, et mingid tibid saaks end tšintsilja või rebase nahkses vestis instada.

Lapstööjõud.

Orjatööstus. (Lugesin kord, kuidas kalalaevadel, kus krevette püütakse, töötavad tänapäeval reaalselt ORJAD!).

Tsirkused, kus inimesi lõbustatakse metsloomade abil, ja kuhu inimesed lähevad lõbustama end metsloomade abil. Kui mõelda, milliste vahenditega on saadud karu jalgratast sõtkuma või tiiger läbi rõnga hüppama, siis… Või kõik need “vahvad” delfiini- jms etendused, kus soojamaareisil turistid ümber basseini kogunevad ja merilõvidele aplodeerivad, või elevandi selga ronivad.

Piimatööstused ja lihatööstused. Kusjuures siinkohal ma täiesti aktsepteeriks, kui naabertalu tädi Tiina lehmi või sigu peab. Ja Christopher-Marcusele, Lisandrale, Milanale, aga ka Valdekule vahel mannergu viib. Ja no kui neile see liha maitseb, siis heaküll. Mul on loomast kahju, aga ma olen sellega endas sisemise rahu teinud. Aga sellised TÖÖSTUSED nagu tänapäeval?!

Lihaveise aretajad.

Sulepadjad ja -mantlid.

Massiline kilekottide tootmine ja kasutamine. Jah on mugav. Aga mida see loodusele ja loomadele teeb?

Igasugused parabeenid ja muud säilitusained kosmeetikatööstuses ja kus iganes.

Toiduainetööstus, poolfabrikaadid. Vähki ja muid haigusi tekitavad ühendid.

Loomkatsed.

Vihmametsade mahavõtmine.

Veel vingemad ja võimsamad autod ja veel vingemad ja võimsamad heitgaasid.

Ja mida kõike veel.

Siis tekivadki igasugused vastandujad ja aktivistid ja protestijad ja ökoinimesed ja ökotooted ja mahetooted. Ma täiesti mõistan, et tekivad. Inimesed lähevad peast hulluks. Nii heas kui ka halvas mõttes. Ning siis tekivad täiesti loogilise jätkuna need, kes üritavad ka selle pealt jõhkralt rikastuda. Kasutatakse ära inimeste teadmatust ja hirmu ja viitsimatust süveneda.

Tundub justkui, et mitte midagi ei saa tarbida ja mitte midagi ei tohi teha, kui tahad eetiline olla. Kui ühte või kahte asja järgid ja teisi mitte, siis oled silmakirjalik. A la kui tsirkusesse lapsi ei vii, aga liha sööd, siis oled ise üks kahe otsaga vorst. Või kui lihast oled loobunud, aga kannad nahast saapaid, oled kahe persega vähk. Kui ennast pesed kõikide parabeenide vabade pesuvahenditega, aga sööd otse plastikkarbist, oled silmakirjateener.

Mulle meeldib mõelda, et üks asi viib teiseni. Et parem järgida paarigi põhimõtet ja midagigi säästa, kui et kõik pulgad põõsasse visata. Loodan ja usun, et inimesed (ka mina) arenevad ja muutuvad teadlikumaks ja vastutustundlikumaks. Ometi nägin ma hiljuti tuntud Eesti inimese Instagramis fotot, kus ta (ilmselt kuskil Aasias) koos perekonnaga elevandi turja tallas. See tundus mulle õõvastav ja rumal. Isegi “blond”. Ma olen seda ise teinud 10a tagasi (LISATUD HILISEM KOMMENTAAR: tegin väikse arvutuse ja Tais käisin ma siiski ca 13 aastat tagasi, vist 2004. aastal, kui mul polnud veel isegi arvutit esimeses üürikodus ja mil pildistasime veel FILMIfotokaga) ja ma ei teeks seda enam mitte kunagi. 2004. aastal ei olnud meil info käes sedasi nagu täna. Polnud sellist kommet igal vabal hetkel kõike googeldada ja scrollida ja uurida. Kõik käisid, tegid – tegin ka. Praegu ei peaks ju enam nii olema. Meil on võimalik näha maailma hulga laiemalt ent võimalus ka seoseid märgata ja neid paremini mõista. Ise diivanil persetades.

Ja ma vaatasin seda tuntud inimese perefotot ja mõtlesin, et kuidas tema, omades kogu seda infot, mis täna maailm meile pakub, pole selleni jõudnud, et nende elevantide ära kasutamine on julm? Et see on sama, mis tsirkus. Kuidas ta saab sellise pildiga sotsiaalmeedias hoopis uhkeldada? Aga võibolla see inimene ei ole kunagi ka tsirkuse varjukülgede peale mõelnud? Ja mina mõtlen, et kuidas ei ole. Ratsionaalselt saan ma aru, et võibolla on tema just see, kes ei haara puuviljaletist jms kohast kunagi loodust hävitavat kilekotti ja tema käe läbi ei neela seda ka ükski loom alla, kuid… Võibolla ei ole ka.

Aju nagu natuke tõrgub mõistmaks kõike seda, milliseks maailm läinud on ja kuidas inimesed siin hakkama saada püüavad. Igaüks nii, kuidas oskab. Või tahab. Või suudab.

Foto delfi.ee, AP / Scanpix