Meie pere üks tavaline jutuajamine
Rääkisin Karlile ka oma “avastusest“.
“Sa tundsid end SIIS hästi, kui sul need soolatüükad olid?” viskas ta kildu.
“Sa mõtled sünnimärke? Mind need ei häirinud eriti!” (Mul olid siis tõesti kehal sünnimärgid, mille mingi hetk lasin nahakliinikus eemaldada, üks nendest oli arsti sõnul ka kahtlane).
Tema: “Issand, kujuta ette, kuidas seal nahakliinikus kogutakse kokku ühte kotti kõik need inimestelt eemaldatud sünnimärgid ja nahatükid ja siis viiakse kuhugi… Väkk!”
“Kuhu need ikka viiakse? Ju utiliseeritakse kuidagi ära!” arvan mina.
“Jaa, viiaksegi kilekotis utiliseerimisse. Söödetakse näiteks kanadele need ja siis meie sööme neid kanu. Öäääk!” läks tal fantaasia käima. (Olgu öeldud, et mina ei söö juba 2 aastat kanu).
Mina: “Kuule ise sa sööd kanaNAHKA ka! Krõbedat kananahka! Mis see inimese nahk väga teistmoodi on?” 😀
Ja see vestlus lõppes sellega, et ta karjus, et ma rohkem ei räägiks, kuna ta lihtsalt hakkab oksele.
Kanadel pole vähemalt sünnimärke?!
Foto: pixabay.com
No Comments