Seoses sellega, et viisin suure hulga oma vanu riideid taaskasutusse müüki ja tekitasin kappi ja sahtlitesse mõnusalt veidi ruumi juurde, mõtlesin, et mis oleks, kui teeks nii, et pool aastat endale riideid ei osta. Sest tegelikult ei ole mul mitte midagi vaja.

“Mis ma (jõulu)peole selga panen?” ja “Mul ei ole (jõulu)peole midagi selga panna!” on täielik jama, kui tegu ei ole just presidendivastuvõtu kutsega. Ma arvan, et see on jama mitte vaid minu puhul, vaid laias laastus üleüldse. Tegelikult on meil ju riideid küll, aga me tahame vaheldust. Värkendust. End hästi tunda. Ja me arvame, et kõik panevad meie hilpe tähele, seega jumala eest ei saa ju 2 korda sama kleidiga järjest samade inimeste ette peole minna. See viimane on küll täitsa pseudokas. Aga enesetunne on oluline.

Seega ma mõtlesin, et KUI ma sellise challenge ette võtan (tegelikult ei ole veel võtnud, aga samas ei ole ka midagi ostnud), siis selle erandiga, et olgu see riideese ostetud taaskasutusest. Milleks üldse selline ettevõtmine? Põhimõtte pärast. Ma ei taha, et mul riidekapis on sada asja, millega ma ei käia ei jõua, samas ära anda ei raatsi. Jah, mulle meeldib, kui mul on ümberringi vähe asju.

Mul on üks must T-särk-stiilis paksust materjalist pidulik kleit, mida ma olen nüüd järjest kandnud mitu-mitu tööüritust. Ja tegelt võiks ma vabalt sellega veel minna või hoopis püksid panna või mida iganes. Igasuguseid asju on selga panna ja mulle natuke nagu meeldib ka, et tänapäeva üritused on sellised, kus riiete osas ei pea raamides olema.

Jah, kui on kutsel on dresscode kirjas, ning inimene lihtsalt eirab seda, siis on see minu meelest ürituse korraldaja solvamine ja lugupidamatus. Ja valgete linadega restorani ma dressides loomulikult ei lähe. Aga iseenesest mulle meeldib see, et tänapäeval võib riides käia vabamalt. Mitte et teatris peab kindlasti käima peoriietes ja VAHETUSJALANÕUDES või et talvel peab käima kindlasti talvesaabastes (mis sest et õues on +5). Tahan, käin detsembris tossudega. Tahan, lähen peole pükstega. Tahan, käin iga pidu samas kleidis. Tahan, lähen hoopis pidulike tossudega. Ka sellised asjad on olemas. Lahe!

Paar päeva tagasi läksin Paavli kaltsukasse, et Ethelile mõned ilusad kooliskäimise pusad/kardiganid skoorida. Ma saan sealt 3-4 euroga täiesti kandmata kvaliteetseid ja ilusaid laste kampsikuid. Milleks osta mingi 20 eurone “haajaemmikas”, mis pärast pesu võtab hoopis muu kuju (minu kogemus)? Sain Ethelile 12 euro eest neli superilusat kooliskäimise kampsunit, kaks olid uhiuued. (Saapad ja muud jalanõud ning mantlid ja püksid olen ostnud ikka tavapoest, aga pluusid ja kampsikud on enamik teise ringi poest).

Kusjuures ma üritan kaltsukates käies samuti mitte osta lihtsalt sellepärast, et asi maksab 2 eurot, vaid sellepärast, et see oleks lahe ja mõnus asi. Mulle meeldivad sellised lood, kus inimesed tõesti on leidnud midagi ägedat naeruväärse raha eest. Me ju kõik teame, et kaltsukates müüakse riideid 😀 ja et need võivad maksta sente. Aga kui keegi leiab ka midagi väga ägedat, see on kift. Ma üritan nüüdsest ka ise rohkem seda joont ajada.

Igatahes kui ma seal Paavlis juba olin, siis oli mul pool tunnikest aega ja mõtlesin, et okei, lähen vaatan ka kleitide osakonda, et äkki leian mõne euro eest endale ka eelseisvate jõulude valguses peokleidi. Loomulikult on kaltsukates saadaval igasuguseid peokleite, aga ma pole just päris see tüüp, kes jõulupeole mingi õlapaeltega läikiva (neoon või loomamustriga) kleidiga läheks 😀 Selliseid on seal tõesti palju, seega minu jaoks oli see väljakutse, leida kaltsukast peokleit.

Pole päris minu teema:

Ja ma sain lausa 2 kleiti. Üks pidulik ja naiselik (aga mitte tibilik) pikkade varrukatega must kleit (3 eurot), millest ma ei viitsi praegu pilti teha, see on mul pesus. Ja teine selline boheemlaslik voodriga ja tikanditega kleit, millega käisin juba eile ka väljas.

img_0068

Minu 5 eurone tikanditega kleit

Eile oli üldse vahva õhtu, sest enda meelest läksin sõbrannale külla veini jooma, aga lõpetasime ÖÖKLUBIS. Mina ja ööklubis. Ma käin ööklubis üks kord kahe aasta jooksul, kui sedagi. Käisime sellises klubis nagu Studio (vanalinnas), millest ma isegi kuulnud ka ei olnud. Sõbranna tundis seal inimesi ja me ei pidanud tänaval pikas järjekorras sissesaamist ootama (nagu filmis), vaid läksime niiöelda tagaotsast otse sisse.

Ja mida üllatust – see koht oli täis täiesti normaalseid inimesi 😀 Ses mõttes, et noori nägusaid stiilseid mehi ja naisi. Mitte neid üle meigitud tikk-kontsadel koperdavaid naisi ja koledaid käperdavaid vana- või ka noormehi. Ma ei tea, kas asi oli selles, et ma lihtsalt pole ammu klubides käinud ja mul on jäänud mingid vanad mälestused/stereotüübid või asi oli just SELLES klubis või mingi juhus, aga igatahes oli täiesti viisakas värk.

Tänaseks lõpetan. Kes kutti otsib, siis Studiost võib minna otsima/tutvuma 😀 Minul seda huvi polnud 😀