On teil olnud sellist tunnet, et alguses kahtlete midagi teha, aga kui olete selle ära teinud, siis tundub see üliloomulik asi. Kas või kardate juukseid teatud värvi värvida või mingit soengut lõigata. Kuhugi kolida… Autojuhi lube teha. Mida iganes.

No mul on paljude teiste asjade hulgas nii juhtunud näiteks esimese kassi Miiluga, kelle ma Pesaleidjast võtsin. Ma olin terve elu elanud selle teadmisega, et mu õel on kassiallergia ja ma ei saa endale kassi. Õigemini ma isegi ei mõelnud sellele enam, sest see oli asi, mis päevakorda kunagi ei kerkinud. No ja siis kui mu õde juba Belgias elas ja ma mingi 28-29 aastane (!) olin, siis järsku mõistsin, et issand, miks ma ei saaks võtta endale kassi?! Et kes teda hoiab, kui ma kuskil olen, on põhiline probleem, ja loomulikult on inimesi, kes oma töö ja elukorralduse tõttu siiski kodulooma võtta ei saa, aga üldiselt on nii, et kui see loomake sul juba on, küll sa siis välja mõtled, kuidas asi ära korraldada, kui kuhugi minek. Alati saab! Loomulikult ei tormanud ma kohe suvaliselt looma võtma, aga mõtlesin asja läbi ja tegin ära.

No ja sama oli siis, kui meil oli Friskin ja mõtlesime veel ühe kassi peale. Et appi, kaks kassi – raudselt teised peavad meid mingiteks kassiveidrikeks. Samas, keda need teised kotivad?! Võtsime Jinxy ja nüüd tundub see maailma loogilisem tegu.

Ning samamoodi sattusid meie koju need pisikesed kääbikud. Alguses oli tunne, et mida me  oma kodus korraldame – miniloomaaeda? Praegu on aga nende olemasolu jällegi nii loomulik asi.

Päeval on kääbud üldjuhul puuris all osas, kus kassid neid kuidagi kätte ei saa ja ööseks, kui nad rohkem aktiivsed on, paneme puuri kasside eest ära. Need paar liigutust iga päev ei murra konti. Söövad nad supilusika täie toitu päevas ning puuri ei ole me nädal otsa puhastanud, sest lihtsalt vajadust pole – nad ei haise ka 🙂

Isegi meie vanaisa (ma räägin lapse vormis, Etheli vanaisa siis) on hakanud koera peale mõtlema 🙂 Loomad on ägedad!

On teil koduloom?