Olete juhtunud kunagi dialoogi lugema või kuulama või äkki ise osalema sellises dialoogis, kus on mingi teema üleval ja arutlus käib ning kui ühel osapoolel saavad argumendid otsa või puudutati tema hella kohta või siis sai lihtsalt vihaseks, siis lahmab: “Kuule, sa pole vist ammu k*ppi saanud?”? Eks sel lausel on omad väiksed varjundid. Mõned arvavad, et kui inimene ütleb teravalt või kritiseerib liiga uljalt, et siis ta pole HEAD k*ppi saanud. Osad arvavad, et pole üldse saanud. Veidi leebem ent samas ikkagi diskussiooni absoluutselt blokkiv lause on: “Kuule, sul on päevad vä?”

See postitus ei ole sellest, kuidas seks on tabu ja sellest ei tohiks rääkida, küll aga kirjutan ma praegu sellest, et igal asjal on oma sobilikum kontekst ja koht. Ja ma ei mõtle jälle seda, et inimesed peaksid end mingitesse raamidesse pistma ja käituma nii, nagu “alati kombeks olnud” või “sest nii ju tehakse”, aga olgem ausad, kui presidendidebatil näiteks Allar Jõksil argumendid otsa saavad, siis ei ole normaalne vastasele, no näiteks Mailis Repsile, lajatada, et kuule, aga millal sa üldse viimati k*ppi said või et sul on päevad vä? (See on hüpoteetiline näide, Allar Jõks ei ole niimoodi Mailisele ütelnud, aga tänu ühele teatud väiksele intsidendile on see hea näide, mida ette kujutada).

Küll aga olen ma näinud näiteks mitmes kommentaariumis, et kui kellelgi (kas siis blogi pidajal endal või ka kommenteerijal) mõtted otsa lõppevad või kuidagi kannale astuti või veidi teravamalt midagi öeldi, siis kirjutatakse see tüüpiline klišeevastus: “Kuule, sa pole vist ammu (head) k*ppi saanud?”.

Ma ei oska öelda, mida täpsemalt see tüüp-paukumine ütleja kohta ütleb, aga samas ei näita see inimest kuidagi humoorikast või arukast küljest. Inimvajaduste hierarhia (kõik me teame Maslow püramiidi) kõige madalamal tasemel on füsililoogilised vajadused, sinna kuulub ka seksuaalvajadus. Ning kui kuskil arutatakse parajasti nö veidi kõrgemate maailmaasjade üle, olgu need poliitilised arutelud, töö otsimine, erinevad ametid, raha kulutamine või kas või mood või lapse kasvatamine, siis tundub eriti labane mingil hetkel argumenteerides järsku lambist laskuda selle hierarhia kõige madalame tasemele: “Ohh, sa pole vist üldse keppi saanud!” või “Sul on PMS vä?”. Teisele osapoolele justkui solvav? Ja mitte selles mõttes, et sellega solvataks kuidagi teise inimese seksuaalsust, vaid solvav justkui seetõttu, et teine pani äkki pikalt oma mõtteid kirja ja argumenteeris ja mõtles kaasa ning siis lihtsalt tuleb talle vastuseks mingi labasus.

Ma olen ka vahel harva tundnud, et noh, räägin justkui seinaga. Aga ma tõesti ei mäleta, et isegi siis, kui mul rohkem tõesti midagi öelda ei ole, siis viskaks korduvalt nii siin kui seal selliseid repliike, nagu see olekski minu nö tüüp-repliik, firmalause 😀 Ahh, teate see on see inimene, kes lõpuks iga asja peale teeb järelduse, et see ja too pole lihtsalt ammu k*ppi saanud või siis küsib, kas on saanud.

See on nii onuheinolik ja tädiheinolik kuidagi. Ja kuigi Tujurikkuja klipp oli geniaalne, siis mul tulevad onu Heino peale mõeldes küll külmavärinad peale. Ja tegelikult on olemas ka tädi Heinod. See “Kuule, sa pole vist ammu k*ppi saanud?” kõlab täpselt samamoodi nagu onu Heino tähelepanekud, kus siis onu Heino viskab mingi killu teatud karvadest ja naudib iseennast seda ütlemas ja kihistab naeru, aga tegelikult lõikab see lause normaalsele jutule täiesti sisse, kõigil on piinlik. Va onu Heinol, sest ta ei saa aru. Võibolla see võrdlus ei ole kõige parem (seepärast on pealkirjas ka küsimärk), sest onu Heino tahab ju tegelikult ainult head ja ta ei ütle oma “nalju” vaid seepärast, et tal pole midagi öelda või et ta ei oska midagi rohkem öelda. Aga midagi onuheinolikku selles k*pi-diagnoosis siiski on.

Keegi võiks leiutada ühe normaalse vastulause sellisele paukumisele. Kuigi selline paukumine vist tähendab üldjuhul, et paukuja juba läks ise blokki/kaitsepostitsiooni ja talle ei jõua enam niikuinii midagi kohale. Siis ikkagi keegi võiks leiutada vastulause, mis jõuaks 😀