Ilusal sügishommikul õue astudes, kus näkku hingab karge sügisõhk, uduvine, selles on midagi müstilist. Aga enamjaolt on sügis minu jaoks looduse välja suremise kurb aeg, mis sest, et kohati ilus. Kurb võibki ilus ka olla.

Kuigi on augusti keskpaik, siis paar päeva on hommikuti õhus seda sügise-eelset värskust ja lõhna juba olnud. Mitte see päris õige sügise kargus, aga selle eelne, milles juba kergelt õiged noodid tunda. Ma pelgan sügist. Iga aasta. Ilmselt ei ole ma ainuke, kes nii tunneb. Kevade alguses elan suve ootuses, kohe-kohe on see aeg käes. Ja siis suve lõpus kummitab vaid mõte, kuidas eesootav pime aeg jälle üle elada.

Aga sügis on muidugi ka palju rohkem kui lihtsalt loodus ja aastaaeg. Sügis distsiplineerib. Ethel läheb teise klassi. Plaanis on 2 korda nädalas ta uuesti ujumistrenni panna. Seega pean ma kaks korda nädalas spordiklubis ka ise aega surnuks lööma. Ilmselt jõusaalis. Hetkel veel null motivatsiooni. Üks inimene andis hea idee veel ühe huviringi jaoks, nimelt loomaaias toimuvad lastele igasugu huvitavad ringid ja üks neist ka lemmikloomade eest hoolitsemine. Ethel oleks sellest vaimustuses. Väga palju kellaaegade peale elamist jälle, paratamatu.

Ees seisva reisi ees hakkab veidi paanika tekkima. Kujutan ette seda tunnet, kui ma oma Ethelikese maale ära viin ja pean siis ise järgmine päev lennukite peale minema. Ma juba praegu igatsen Ethelit nii väga ainult mõeldes selle peale. Natuke aitab teadmine, et kui mu sõbranna sai hiljuti sellise pika reisiga ilma lasteta hakkama, siis äkki saan mina ka. Hakkama muidugi saan, aga see südamevalu ja hirm on ikkagi vastikud.

Minu jaoks käib aastaring kuidagi liiga kiiresti. Jõulude intervall on liiga tihe. Jõulud võiks toimuda umbes iga 2 aasta tagant. Ma tõesti juba kardan seda hetke, kui kõik need jõulunännid ja ehted poelettidele tulevad. Mingi 1,5 kuu pärast on see täitsa võimalik juba? Õudne! Külmavärinad! Jaanipäev on siuke lühike püha ja viimased aastad olen suutnud end sellest täiesti puutumatuna jätta, aga jõuludest ei saa kuidagi mööda. Lihtsalt oleks nad harvem, siis võibolla suudaks nautida ka.

No ja muidugi saan ma aasta vanemaks sügisel. Sünnipäevad on ka kuidagi sagedaseks muutunud, lausa nii, et ma ei suuda vahepeal meenutada, kui vana ma olen. Mingi aeg tagasi elasin teadmises, et 31. Siis Ethel ütles mulle, et emme sa oled 32. Ma ei uskunud. Miski ei viitanud sellele. Siis mõistsin, et ma olin olnud sünnipäeva ajal Türgis puhkusel ja seal me mingit pidu ei korraldanud ja see libises justkui mööda, mällu mingit märki ei jätnud. See aasta oli plaanitud sünnipäeva ajal olla Peruus, aga reis lükkus veidi meist mitte olenevatel põhjustel. Ja tuleb peagi 33-e tunnistada.

No ja muidugi see pimedus. Hommikul tööle – pime. Õhtul tagasi – pime. Okei, nunnu küünalde põletamine ja õdus kamine kütmine, soe kodu. Selles mõttes on kõik hästi, aga see on ikka nagu mingi uruhiire elu. Võibolla mulle meeldivadki tohutult väiksed närilised, sest mul on nendega mingi side :D.

Et mitte lõpetada sellise masendava alatooniga, siis jaa, sügises on ka palju müstilist ja toredat ja ootusärevat. Ethel läheb juba teise klassi ja see on tegelikult super äge, ta hakkab hindeid saama. Põnev. Ka suveriiete sorteerimine ja nende kapi kolmandasse nurka ära toppimine on mõnes mõttes teraapiline tegevus ja korrastab mõtteid, kuigi veidi nukker. See aasta tahaks kindlasti lastega rabasse minna. Suve algul, kui too mõte mul oli, jäi see kuidagi soiku, nüüd õige ilusa sügisese ilmaga tahaks rabamatka lõpuks ära teha. No ja mu eesootavat reisi ma ju tegelikult ikkagi ootan ka. Mu elu esimene 3 nädalat järjest puhkust, mille lõpus ma saan ka Etheliga reisilt tagasi tulles veidi koos olla. Või noh, mis koos olla, tema läheb hommikul kooli ja mina jään koju passima 😀

Seepärast, et sügises on ka palju toredat, oleneb, kust nurga alt vaadata, ma ei taha kasutada sõna “kardan” sügist, vaid “pelgan” ehk veidi…