Sada erinevat festi – kelle jaoks need on?
Ma ei tea, kas ma olen vanaks jäänud või milles asi… (Issand kui banaalne ja klišeene lause alustamaks ühte postitust). Ise ma ennast vanana ei tunne, samas oleneb väga palju ka kontekstist ja seltskonnast, aga no VANANA ma end ikkagi ei tunne, jäin seal kuskil 27 peal pidama 😀 Igatahes, ilmselt ongi asi minus, aga ma ei saa aru, KELLE jaoks on need suve hullused: Õllesummer, Grillfest, Kloogaranna Festival, Võsu Fest, Pühajärve Fest, August Fest, Suve Fest… Kes seal käivad? Mis seal tehakse? Mis selle asja võlu on? Oma seltskond? Võõras seltskond? Bändid? Söök? Jook? Misasi? Ma üldse ei küsi seda üleolevalt, vaid ma tõesti tahaks sellest aru saada. Mulle endale tundub täiesti sürrealistlik maksta mingi sissepääsu eest, et siis osta veel 4 korda kallimalt alkoholi ja praekartuleid.
Mõistan veidi spetsiifilisemaid festivale – filmi, jazzi, visuaalteatri, moto, oreli ja mis iganes feste. Isegi Pärimusmuusika festivale, kuigi ka seal käivad pärimusmuusikafännide kõrval inimesed lihtsalt end täis lakkumas ja kakerdamas. Ma ei kujutaks ette, mis bänd paneks mind minema mingile festivalile. Lana del Rey äkki? Või Tracy Champan… Üks Eesti bänd oli, mis mulle meeldis, aga see läks ka laiali krt. Tenfold Rabbit! Okei, Andres Kõpper teeb nüüd Nöepi, aga seda kuulaks ma omaette klappidest, sest bändi tal ju enam pole ja arvutiga flirtiv artist laval pole just see, mis kuidagi käima tõmbaks.
Ometi on inimesi, kes käivad neil festidel iga jumala aasta kuulamas mingit Taukarit või Tanel Padarit. Või äkki ongi asi selles, et mul pole nii palju sõpru või olen irdunud pereinimene? Või siis olen ma laisk? Või on mul muud oma nädalavahetusega teha? Või siis on mul kohutavalt halb muusikamaitse, et ma ei taha 178ndat korda (nagu siis enamik festifänne) minna hüppama Smilersi, Getter Jaani või mis veel hullem – Mikk Mäe taktis. Ilmselt on õiged kõik need eelpool nimetatud põhjused. Ja võibolla olen ma liiga palju kontoris raadiost kuulnud neid festivalide reklaame, mis iga 3 min tagant tulevad.
Mina unistan tõesti, et saaks hoopis kärast minema, kuskile, kus pole inimesi (ohh oleks mul oma väike suvemajake või taluke kuskil linnast väljas!) või kus on tõesti ainult minu enda sõbrad, tuttavad. Samas ei ole mul midagi selle vastu, et külastada nädalavahetusel mingit restot ja süüa seal ilusa ilma puhul vabas õhus (eelmise aasta parim kogemus oli Kaberneeme Oko resto), see aasta polegi nii heasse kohta sattunud. Pean tunnistama, et olen käinud ka näiteks Kalamaja Päevadel ja Telliskivi Tänavatoidufestivalil, esimesel pigem sellepärast, et eelmine aasta Karl esines seal, ja teises kohas, kuna ma elan seal kõrval ja kõht oli räigelt tühi. Igatahes kui keegi teab põhjust, miks need alkofestid (ärge saage valesti aru, alkohol mulle meeldib), siis andke mulle ka teada.
aile
Kusjuures nt Hiiu Folk on 100% alkovaba festival. Ja Viljandis piirati vaba ala ära, niiet ka sinna saab vaid piletiga. See tõmbas kohe lällajad ära 🙂
Aga õllesummeril käisin viimati pubekana ning igasugused joominguüritused kohe üldse ei tõmba. Nt Positivusel pole käinud ja ei taha ka, kardan et hakkaks vastu.
mottesahtel
Mina olen aru saanud, et need on lihtsalt kohad, kus saab end täis juua ja siis lähedal olijale üle kuudi anda. Olen sellistel üritustel ülivähe käinud, eelmine aasta Pühajärve jaanitulel (nimetame hädiselt festivaliks) kus ühtegi kainet polnud, kohad prügi täis ja muudkui jaurasid. Pole ka aru saanud sellest maaniast. Samas kui võimalus, käin alati Smilersit kuulamas. Mitte kuskil klubis, aga nt Tartus Hansa hoovis ja nii. Sest fiiling on teine