Õearmastus
Ma olen koos oma õega ikka ikka totaalne lennukihirmufriik. Varem tema koguaeg sõitis ja rääkis, kuidas ta kardab, ning mina ei saanud aru, et kui sa koguaeg sõidad, ju sa siis ikka nii väga ei karda. Siis mingi hetk hakkasin ma ise aastas ikka mitu-mitu korda lennukiga sõitma ja samal ajal räägin talle, kuidas ma kohutavalt kardan. Ning tema ei saa minust aru, et no kuidas sa siis kardad, kui jälle mingi üle ookeani reisi ette võtad. Vahel me jahume pikalt sellistel teemadel.
Täna ta siis räägib mulle, et ta ei tea, kas tulla nüüd septembris enne minu oktoobri reisi korra Eestisse või mitte. Kirjutas, et tahaks ikka ära käia, sest (tsiteerin) “Muidu sa äkki ikkagi eksid seal Guatemala metsas ära ja siis me rohkem ei näegi. Ptüi ptüi ptüi”.
Ta kirjutas “eksid metsas ära” aga ma tean, et tegelikult mõtles ta, et kui ma haledalt lennukiga alla crashin. Plaani järgi olen ma küll Peruu metsas ja kui ma juhuslikult avastan end Guatemala metsast, siis ma olen tõenäoliselt eksinud küll.
Muidugi ma sõimasin teda kergelt vastu, et mis sa reaalselt arvad, et ma crashin ja vaid seepärast tuled nüüd enne mu reisi Eestisse?
Mille peale tema vastas:
“Ma ei tea juuuuuuuuuu!
“Nii raske otsus.
Kas riskida ENDA crashimisega sinu crashimise tõttu? :D”
Fotod on ikka VÄGA vanad ja olgem ausad, enam me endale photoshoodiks selliseid soenguid ei teeks 😀
kristipere
Mina kardan ka ajaga aina rohkem lennata. Sel aastal on üle 10 lennu juba selja taga ja vähemalt 6 veel ees. Proovin keskenduda sellele, et lennureis on vaid väikene osa reisist ja tõenäosus, et alla kukume on väga väike. Muud teha ei oskagi. Aitab muidugi ka see, et lendan tihti ka kahe lapsega – pole aega hirmu tunda, keegi pidevalt proovib mind hulluks ajada hoopis 😀
ebapärlikarp
Kusjuures ma vist olen lapsega koos rahulikum, samas ma ei tea, kus see loogika on. Mul 8 lendu see aasta ees 😀
kristipere
Jah, sul on veel ilmselt mõned neist ju sellised “kohalikud” lennud seal Peruus ka, et oodata on väikest lennukit väga?
ebapärlikarp
Õnneks mitte väiksed, ikka suured Boeingud, aga lennufirma jah mingi Peruu sisene, õnneks nad vist vahetasid hiljuti oma vanad risud natuke uuemate vastu. Ei oota üldse seda reisi, samas tahaks minna 😀
kristipere
Lohuta end sellega, et ma lendan novembris kahe alla 5-aastasega 11 tundi ja ma ilmselt vahepeal soovin, et mingi kräshh toimuks (mul selle musta huumoriga sama teema).
Ps! Ma olen ise lennanud Tais siselennuga kus kohvreid pidi süles hoidma 😀
www.minajamuud.blogspot.fi
Ilusad pildid teist. Olete minu silmis täitsa erinevad 🙂
Minu õearmastus sai hoopis uue tähenduse kui mu noorim õde ära suri. Meid oli kolm. Järele jäi mulle ainult n.ö.”keskmine õde”, kellest on saanud see number 1. Me teame, et pole aega vaidlusteks ja niisama õiendamiseks. Sest meid on nüüd ainult kaks… ja kunagi ei tea, mis juhtuda võib.
*[Okei – väga kaugelt otsides, siis mu isal on uus laps ka, aga kuna me pole kunagi koos üles kasvanud (ja ma olen temast 19a vanem), siis ma ei nimeta teda enda õeks. Ei pea seda loomulikuks.]
Vabandust, et ma täna Sinu teemas end välja elan, aga homme on just õe surma-aastapäev, ju siis tundsin mingit vajadust siia teemasse midagi kirjutada.
Ei kuku vast teie lennukid alla! Ärge tehke selliseid musta huumori nalju. Eks lennuhirm on hirmus.
Ma ise elan õega eri riikides, õnneks laevaga reisimine tundub hetkel veel turvaline.
ebapärlikarp
Oi 🙁
Minu jaoks on must huumor kuidagi stressi ja halbade tunnete leevendaja.