Mul oli Peetri selveri Eesti Postis, õigemini siis Omniva postkontoris huvitav juhtum. Olen ennegi kuulnud Omnivast halba, inimestel on lausa Facebookis oma lehekülg, kus elatakse end välja (pakid kaovad, bürokraatiamüür jne). Facebookis võib neid juhtumeid lugeda SIIN. Minul ei ole varem Omnivaga kehva kogemust olnud, samas Eesti sisesed pakid tellin Smart Postiga. Samas ma ka ei üldista, et kui üks kord juhtus, siis nüüd ongi kõik paha-paha. Tahtsin ühe paki Asos’esse tagasi saata. Tellisin kleidi, aga kleidil oli väike defekt ning kuna see kleit ei maksnud just mingi 16 EUR, siis mõtlesin, et saadan ikkagi tagasi. Astusin siis postkontorisse sisse, see oli inimtühi, va teenindaja (ca 26-27 aastane räsitud olemisega vene naine), kes istus oma toolil ja vahtis niisama enda ette. Kui ma tema ette astusin, siis ta nägu üles ei tõstnud ega ka tervitanud mind. Kiikasin üle leti ääre, et veenduda, et ta ei tee seal parasjagu midagi, ütlesin tere.

Mina: “Tere.”

Teenindaja (pead tõstmata ja otsa vaatamata) mokaotsast: “Tere.”

Mina: “Ma sooviks pakki saata, aga mul oleks vaja ka pakendit.”

Teenindaja venitas pilgu esimest korda minu ja mu saadetise poole ja pani mu lauale sõnagi lausumata mulliümbriku. Mul oli tunne, nagu ma räigelt segaks teda praegu. Segaks tema mitte millegi tegemist. Panin siis kleidi sinna sisse ja ümbriku kinni. Küsisin, kas võin aadressi (mis mul kleepsuna oli) paki peale kleepida, mille peale ta ühmas, et jaa.

Siis võttis mu paki ja küsis: “Kas tähitud või tavaline?” Aga ta küsis seda sellise tooniga, nagu ütleks hoopis lauset “Issand kuidas ma ei viitsi siin olla”.

“Tavaline,” ise mõtlesin, et mis ma selle jälgimisnumbriga ikka teen, küll ta ükskord kohale jõuab, mul kiiret ei ole.

Megaflegmana hakkas teenindaja neid marke peale panema ja arvutisse midagi toksima, maksin ära ja ta andis mulle tseki. Vaatasin tsekki, seal ei olnud kirjas aadressi, kuhu ma paki saatnud olen, vaid lihtsalt summa, mis markide eest maksin.

“Kas mul oleks võimalik saada ka selline tsekk või dokument, kus oleks see sihtkoht peal, kugu ma paki saadan?”, küsisin.

Teenindaja, silmnähtavalt närvis, et ma juba ära ei hakka minema, elavnes esimest korda selle kohtumise jooksul:

“Ma ju küsisin teie käest, kas te tahate TÄHITUD või TAVALIST”, tuli selline enesekaitse, olles samas mõnitav süüdistus.

“Vabandust, aga ma ei teadnud, et tavalise saadetise tsekil seda sihtkohta peal ei ole… Te ju ka ei seletanud midagi.”

“Võime ümber teha, pole probleemi”, ütles teenindaja. Kogu oma keha ja olekuga väljendades samas, et see on tegelikult suur probleem.

Vormistas siis seda pakki ümber… Pidin ise jälle uurima, et kui palju ma pean juurde maksma, tal nagu polnud huvi mulle seda öelda. Lõpuks viskas mulle uue tseki letile. Tsekil oli sihtkoht peal ja kõik korras. Ma pole eriline müüjate ja teenindajate (ja ka lasteaias lapsevanemate ja õpetajatega jne) kontakti astuja, kuid sellele naisele tahtsin enne lahkumist ikkagi midagi öelda.

“Teate, mina ei saada iga päev pakke ja ma ei tea, kuidas see käib. Teie jah võtate päevas sada pakki vastu ja teie jaoks on see tüütu, ebameeldiv ja nõme, aga selligipoolest võiksite minu suhtes viisakas olla.”

PAUS. Naine on nagu ta poleks mitte midagi kuulnud.

Kas nüüd on kõik?”, uurisin.

“Jah,” vastas ta mokaotsast täpselt sama flegmalt kui koguaeg.

“Head aega!” ja ma läksin minema.

Teadsa, pane see särk siis selga ja ole omaette: Jaa jaa, blaa blaa, kõigil võib olla kehv päev jne, vb jättis ta boyfriend ta hommikul maha või on tal masendus, sest ei tule ta oma palgaga toime. Aga vb ongi ilge bitch. Mina suhtlen ka tööl klientidega, mitte küll samamoodi leti tagant, aga ikkagi ma tean, mis tähendab klientidega suhtlemine ja ma ei kujutaks ette, et ma ka megatuumapohmelliga sellise tooniga kliendikohtumisi teen ja telefoni vastu võtan.